Protsessori vahemälu: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Priitp (arutelu | kaastöö)
Pisut toimetamist algusest
61. rida:
===Mitmetasemelised vahemälud===
 
Üks suurematest probleemidest on kompromiss vahemälu pöördusaja ja tabamusteguri vahel. Suured vahemälud on aeglased kuid omavad suurt tõenäosust, et korduvalt kasutatavid andmeid ei tõrjuta vahemälust välja. Et sellest mööda pääseda kasutavad paljud mikroprotsessorsüsteemid mitmetasemelist vahemälude süsteemi. Kasututatakse Väikeseid ja kiireid vahemälusid koos suurte ning aeglaste vahemäludega. Kuna protsessori ja põhimälu kiiruste vahe järjest kasvab, kasutatakse juba ka kolmeastmelisi vahemälusid. Näiteks 2003.a. lisas Intel Itanium II 6MB protsessorile integreeritud kolmanda taseme ühitatud vahemälu. [[IBM]] Power 4 seeriad protsessorid omavad protsessorimoodulile paigutatud 32MB kolmanda taseme vahemälusid, mida jagavad kõik samale moodulile paigutatud 4 protsessorit.
 
Mitmetasemelised vahemälud opereerivad tavaliselt kontrollides väikseimat, '''1. taseme''' vahemälu esimesena. Kui leitakse õige sissekanne jätkab protsessor täiskiirusel. Kui sissekannet ei leita, kontrollitakse järgmist taset, kui sissekannet vahemälust ei leita, otsitakse sissekanne põhimälust.
 
Mitmetasemelised vahemälud toovad hulga uusi disaini nüansse. Näiteks mõned protsessorid, (nagu Intel Pentium 2, 3 ja 4. Samuti ka enamik RISC protsessoreid) salvestavad 1. taseme vahemälu ka 2. taseme vahemälusse (kutsutakse sisaldavateks? vahemäludeks). Teised protsessorid (näiteks [[AMD]] Athlon) salvestavad andmed ainult ühele tasemele (kutsutakse välistavateks vahemäludeks).
 
Viimati nimetatud vahemälude eelis on see, et nad suudavad hoida endas rohkem andmeid. See eelis on suurem kui on tegemist suurte vahemäludega. Kui 1. tasemelt sissekannet ei leita ja 2. tasemelt leitakse siis vahetatakse 2. tasemelt rida mõne 1. taseme omaga. Vahetamine nõuab rohkem tööd kui üle kopeerimine mida sisaldav vahemälu teeb.