Boëthius: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
P liigendust
6. rida:
Ta jäi varakult orvuks. Teda kasvatas rikas kristlasest pärija, suursugusest paganlikust suguvõsast pärinev Quintus Aurelius Memmius Symmachus, kelle tütre Rusticianaga ta hiljem abiellus.
 
Aastal [[510]] sai Boëthius konsuliks, kuigi see tiitel enam suurt midagi ei tähendanud. Boëthius oli [[idagoodid|idagootide]] kuningriigi ametnik (''[[magister officiorum]]'') ja teenis kuningat [[Theoderich Suur]]t ustavalt. Pärast üht tüli Bütsantsi keisriga kahtlustas kuningas teda koostöös [[Bütsants]]iga. Kuningas laskis ta hukata. Varsti pärast seda hukati tema kasuisa Symmachus.
 
Siiski jõudsid tema kaks poega veel tema eluajal konsulid olla ([[522]]).
 
==Teosed ja pärand==
 
Boëthiuse tuntuim teos on ''[[Filosoofia lohutus]]'', mille ta tõenäoliselt kirjutas [[Pavia]]s vangis istudes ja hukkamist oodates.
22. rida ⟶ 24. rida:
Suurt mõju keskaegsele mõtlemisele avaldasid tema mõisted '[[saatus]]' ja '[[ettehoole]]'. Viimane ei ole Boëthiuse järgi sama mis [[predestinatsioon]].
 
===Muusikaalane töö===
Boëthius oli sillaks kreeka-rooma ja kristliku muusikakultuuri vahel. Kuigi ta pole vanade autorite õpetuse edastamisel kõiges päris täpne, olid tema kirjutised terve keskaja vältel muusikaõpetuses kõige autoriteetsemateks eeskujudeks. Seega pani ta sisuliselt aluse hilisemale Euroopa muusikateooriale.<ref>Toomas Siitan, "Õhtumaade muusikalugu I", Talmar & Põhi, Avita, 1998, lk 26</ref>