Redaktsioon: 14. juuli 2011, kell 16:42 redigeeri 90.130.134.112 (arutelu) Resümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 16. juuli 2011, kell 15:08 redigeeri eemalda 83.187.128.142 (arutelu) Resümee puudub Uuem muudatus →
6. rida: Võõrleegion asutati 1831. aastal eeskätt Prantsuse koloniaalvalduste kaitseks, andmaks võimalusi värvata armeesse ka mitteprantslasi. Kaudne eesmärk oli eemaldada ühiskonnast potentsiaalsed mässajad ja tülitekitajad. Algne asukoht oli [[Alžeeria]]. [[1835]]–[[1838]] osales Leegion [[Hispaania kodusõda\|Hispaania kodusõjas]], mille käigus leegionäride arv kahanes 500le. [[1863]] osales leegion Prantsuse interventsioonis [[Mehhiko]]s. Kapten Danjou juhitud kompanii osales ja langes peaaegu viimse meheni [[~~Camaróni~~Cameroni lahing]]us ([[http://fr.wikipedia.org/wiki/Bataille_de_Camerone\|La bataille de Camerone]]), millel on siiani tähtis osa leegioni kultuuris ja traditsioonides. [[1870]]–[[1871\|71]] [[Prantsuse-Preisi sõda\|Prantsuse-Preisi sõjas]] rakendati leegioni esmakordselt Prantsusmaa pinnal, kus nad püüdsid murda Pariisi piiramisrõngast. [[19. sajand]]il oli leegionil oluline osa Prantsuse koloniaalimpeeriumi laiendamisel ja kindlustamisel [[Põhja-Aafrika]]s, [[Madagaskar]]il ja [[Indo-Hiina]]s. [[Esimene maailmasõda\|Esimeses maailmasõjas]] võitles Võõrleegion läänerindel, [[Dardanellid]]es ja [[Makedoonia]]s, kandes raskeid kaotusi. Leegionis teenivad teljeriikide kodanikud paigutati sõja ajaks Põhja-Aafrika garnisonidesse. [[1932]]. aastal koosnes Võõrleegion 30 000 mehest kuues rügemendist, millest üks paiknes Alžeerias ja [[Süüria]]s, kolm Marokos, üks Indo-Hiinas ning üks [[Tuneesia]]s ja [[Maroko]]s. [[Teine maailmasõda\|Teises maailmasõjas]] osales leegion eeskätt [[Lähis-Ida]] ja Põhja-Aafrika sõjategevuses. Osa leegionist oli lojaalne [[Vichy valitsus]]ele, osa toetas vabastusliikumist. [[1941]]. aastal [[Damas]]is sattusid kaks leeri ka lahingus omavahel vastamisi. Võõrleegioni üksused osalesid [[Esimene Indo-Hiina sõda\|esimeses Indo-Hiina sõjas]], kus kandsid suuri kaotusi. [[1954]]–[[1962\|62]] võitles leegion [[Alžeeria vabastusliikumine\|Alžeeria vabastusliikumise]] vastu; [[1961]] tõstis üks rügement mässu [[Charles de Gaulle\|de Gaulle'i]] valitsuse rahualgatuste vastu ja saadeti laiali. Leegion osales operatsioonides [[Suessi kriis]]i ajal ([[1956]]), erinevates [[Tšaad]]i-[[Liibüa]] konfliktides ([[1969]]–[[1987\|87]]), [[Kongo]]s ([[1978]]), [[Lahesõda\|Lahesõjas]] ([[1990]]) [[Rwanda]]s (1990–94) ja [[Elevandiluurannik]]ul (alates [[2002]]). Võõrleegionil on tugev organisatsioonikultuur ja range aukoodeks, iseloomulik traditsiooniline vorm valge mütsiga ja aeglane marsisamm. Surmapõlgajate maine kaasneb asjaoluga, et Võõrleegioni rakendatakse tihti kõige ohtlikumatel operatsioonidel. On tavaks, et leegioni astudes võetakse endale uus väljamõeldud identiteet, sealhulgas nimi ja kodakondsus. See võimaldab leegioni astuda ka prantslastel, keda on leegionis umbes pool. Umbes 90% ohvitsere on prantslased, 10% on edutatud leegioni enda erinevat päritolu sõdurite seast. Rahvuslik koostis sõltub rahvusvahelisest olukorrast, kuna Leegioni tullakse tihti "uut elu alustama" nendest riikidest, kus on käimas etnilised või sotsiaalsed konfliktid või valitseb vaesus. Vähene taustakontroll on võimaldanud Leegioni astuda muuhulgas kuritegeliku minevikuga meestel. Kolmeaastane laitmatu teenistus Leegionis võimaldab muuhulgas taotleda Prantsuse kodakondsust. Vastuvõtutingimused on aga ranged, soovija peab olema väga hea tervisega, läbima mitmeid vaimse ja füüsilise võimekuse teste ning ristküsitlusi. Lisaks tuleb läbida väljaõpe, kus rakendatakse äärmuslikku füüsilist ja psüühilist survet, ning mis lõpeb 170-kilomeetrise täisvarustuses jalgsirännakuga mägedes.

Prantsuse Võõrleegion: erinevus redaktsioonide vahel