Feliks Dzeržinski: erinevus redaktsioonide vahel

1920. aasta juulikuus, kui Punaarmee väed jõudsid Poola territooriumile ja vallutasid [[26. juuli]]l [[1920]] [[Białystok]]i moodustati seal 30. juulil 1920 Ajutine [[Poola Sõja-Revolutsioonikomitee]], mille esimeheks nimetati [[Julian Marchlewski]], komitee liikmeteks aga Feliks Dzeržinski, [[Józef Unszlicht]], [[Edward Próchniak]] ja [[Feliks Kon]].

 

Pärast [[Venemaa kodusõda|Venemaa kodusõja]] lõppu ning bolševike võimu kindlustamist alanud siseriiklikke repressioone liitus Džerinski [[Aleksandr Šljapnikov]]i juhitud kommunistliku partei sisemise opositsiooniga ([[Töölisopositsioon]]), kes ei olnud nõus [[Vladimir Lenin|Lenin]]i-[[Georgi Zinovjev|Zinovjev]]i-[[Mihhail Kalinin|Kalinin]]i-[[Lev Kamenev|Kamenev]]i-[[Solomon Lozovski|Lozovski]]-[[Grigori Petrovski|Petrovski]]-[[Jānis Rudzutaks|Rudzutaks]]i-[[Jossif Stalin|Stalin]]i-[[Mihhail Tomski|Tomski]] põhiliiniga, mis tunnistas nõukogudes põhiliseks juhitvaks jõuks kommunistliku partei ning välistas [[ametiühing]]ute rolli riigi juhtimises. 1921. aastal fraktsiooni valimiseelsel konverentsil [[VK(b)P KK]] kandidaatide esitamiseks teavitas Dzeržinski oma soovist loobuda Tšekaa juhtimisel motiiveerides, ([[Kroonlinna ülestõus]]u mõjul) oma soovi sellega, et Tšekaa repressioonid on suunatud mitte klassivaenlaste hävitamiseks (mille vastu Džerzinskil ei olnud vastuväiteid), vaid oktoobrirevolutsiooni põhitegijate [[Kroonlinn]]a madruste vastu<ref>[http://scepsis.ru/library/id_482.html И. Врачев. Два слова о Дзержинском «Вопросы истории». № 4, 1989. – С. 181-182.]</ref>.