Nikolai Judenitš: erinevus redaktsioonide vahel

Esimese maailmasõja puhkedes viis Vene keisririigi sõjaväegedesõjavägede ülemjuhatus [[Kaukaasia]]st Euroopa rinnetele suure hulga vägesid, kuna [[Ottomani impeerium]] ei olnud veel sõtta astunud ning [[Kaukaasia sõjaväeringkond]] seisis vastu [[Ottomani impeerium]]i piiri. Judenitš jäi endiselt Kaukaasia sõjaväeringkonna [[staabiülem]]aks. Kui Türgi alustas oktoobris 1914 sõjategevust oli [[Ottomani impeerium]]i vägedel võrreldes Venemaa sõjavägedega arvuline ülekaal.

Nädal pärast Erzurumi vallutamist külastas pidulikult linna tsaar [[Nikolai II]] onu ja sõjaväegedesõjavägede kõrgem ülemjuhataja suurvürst Nikolai Nikolajevitš. Selle võidu auks sai Judenitš nii Venemaa [[Georgi orden]]i kui ka Prantsusmaa ja Inglismaa kõrged riiklikud ordenid.

[[1917]]. aasta [[oktoobripööre|kommunistliku riigipöörde]] ajal oli ta Moskvas. Sealt sõitis Petrogradi, kus mõningatel andmetel kompas maad ohvitseride põrandaaluse organisatsiooni loomiseks. Kui linnas aktiviseerus punane terror ja tekkis oht saada mobiliseerituks [[Punaarmee]]sse otsustas Judenitš linnast lahkuda. Kasutades valedokumente lahkus ta novembris [[1917]] Petrogradist ja suundus esialgu Saksamaa poolt okupeeritud [[Pihkva]]sse. Kui Punaarmee vallutas [[1918]]. aasta novembris Pihkva, siis siirdus [[Helsingi]]sse. Helsingis hakkas Judenitš plaanima rünnakut Petrogradile läbi Soome. Kokku sai ta aga arvestada vaid umbes 3000 Soomes paikneva endise tsaariarmee sõjaväelasega, kes nüüd koondusid Judenitši ümber. Nendest pooled olid ohvitserid. Judenitšil seega oli üsna vähe sõjajõude ning seetõttu lootis ta Soome sõjaväe abile. Samal ajal pidid teiste võitjate riikide väed vallutama bolševikele kuuluvad Baltimere[[Läänemeri|Läänemere]] sadamad, et niimoodi aidata kaasa bolševike võimu kukutamisele. Kuid samas puudusid Helsingis võitjate riikide esindused ning, et saada toetust oma plaanidele teiste sõja võitnud liitlaste poolt läks Judenitš [[Stockholm]]i. Ta kohtus Stockholmis näiteks Inglise saatkonna esindajatega ja tegi ettepaneku, et [[Arhangelsk]]is paiknevad Inglise väed ja Eestis asuv põhjakorpus tuua Soome, et rünnata nende vägedega Petrogradi. Inglastelt sai ta aga vastuse, et Inglased ei soovi rikkuda Soome neutraliteeti. Eitavalt vastasid talle ka teiste riikide esindused. Tagasi Soome jõudis Judenitš [[3. jaanuar]]il [[1919]] ja kaks päeva hiljem [[5. jaanuar]]il [[1919]] kohtus esmakordselt endise Tsaariarmee kindrali [[Carl Gustaf Emil Mannerheim|Emil Mannerheim]]iga. Mannerheim polnud põhimõtteliselt vastu Judenitši plaanile koos Soome vägedega rünnata Petrogradi, kuid nõudis vastutasuks Soome iseseisvuse tunnustamist ning territoriaalseid järeleandmisi [[Karjala]]s ja [[Koola poolsaar]]el. Judenitš oli Mannerheimi nõudmistega nõus, kuid hiljem selgus, et vastu olid Vene emigrantlikud organisatsioonid ja Valgete väegedevägede üldjuht [[Aleksandr Koltšak]]. Sellises olukorras polnud Mannerheim nõus Judenitši pealetungi toetama.

[[1919]]. aasta juuni algul sai Judenitš teada, et Siberis asuv ning AntanteAntanti poolt tunnistatav Venemaa Ülemvalitseja, sõjaminister ja relvajõudude kõrgem ülemjuhataja [[Aleksandr Koltšak]] on määranud ta kõikide nende Venemaa sõjajõudude ülemjuhatajaks, mis tegutsesid [[bolševik]]e vastu [[Looderinne|looderin]]del. Kui enne Judenitš tegutses omapäi siis alates sellest momendist oli tal ka juriidiline alus tegutsemiseks. Selle teate kättesaamise järel liikus ta Prantsuse sõjalaeval Tallinna tutvuma Eestis asuva [[Põhjakorpus]]ega. Ta tahtis näha millist sõjalist jõudu põhjakorpus endast kujutab. Tallinnas võeti Judenitšit väga uhkelt auvahtkonnaga vastu. Peale tseremooniat sõitis ta [[Põhjakorpuse staap|põhjakorpuse staap]]i, kus tutvus olukorraga. Seejärel soovis sõita rindele. Koos põhjakorpuse juhi [[Aleksandr Rodzijanko]]ga sõideti rindele, kus parasjagu oli käimas punaarmee pealetung. Judenitšil jäi põhjakorpusest masendav mulje. See oli kehvalt riietatud, varustatud trofeerelvadega ja vaevles laskemoona puuduses.

Ta läks tagasi Helsingisse, kus [[6. juuli|6. juulil]] ja [[12. juuli|12. juulil]] [[1919]] toimus Judenitši, [[Carl Gustaf Emil Mannerheim|Mannerheim]]i ja liitlasriikide esindajate kohtumine. Viimasel kohtumisel kirjutas Mannerheim alla sõjalis-poliitilisele lepingule, kus olid üksikasjalikult kirjas, millistel tingimustel on Soome valmis toetama oma jõududega pealetungi Petrogradile. Leppe poolt olid nüüd ka Koltšak ja Vene emigrantlikud organisatsioonid. Ka liitlaste juhi toetasid Soome väedevägede osavõttu võitlusest bolševike vastu. Vastavalt lepingule pidi ühisväge juhtima kindral Mannerheim, mis on seletatav ka sellega, et soomlaste sõjalised jõud olid tunduvalt suuremad kui Vene valgetel. Kuid vastavalt lepingule, kui Petrograd oleks hõivatud oleks linna juhtimine läinud Mannerheimilt Judenitši kätte. Rõõmusõnum Judenitšile saabus ka Venemaa Ülemvalitsejalt [[Aleksandr Koltšak]]ilt, kes teatas, et võtab kõik finantskulutused enda peale (Koltšaki käes oli Venemaa kullavaru, mistõttu tal oli võimalik toetada rahaliselt [[Loodearmee]]d).

Kui Judenitš jõudis juuli lõpus [[Narva]] oli Loodearmee taganemas. Olukord oli masendav. Puudusid korralikud relvad, jalanõud, ravimid ja laskemoona oli vähe. Judenitš sai aru, et esimese probleemina tuleb tegeleda sõjaväe varustuse parandamisega. Ta küsib abi lääneliitlastelt. Inglased saadavadki augusti algul esimesed saadetised. Muuhulgas on esimestes partiides ka 60 suurtükki ja 120 kuulipildujat. Kuid Inglased esitasid Judenitšile omapoolsed tingimused, kusjuures talle õeldakseöeldakse, et nõudmiste mitte vastuvõtmise korral abi rohkem ei saadeta ning alustatakse lobitööd Judenitši tagandamiseks Loodearmee juhi kohalt. Tegemist on seega sisuliselt ultimaatumiga. Sellised tingimused esitatakse [[12. august]]il kell pool seitse õhtul. Judenitš sai telegrammi, milles teatatakse, et Inglased loovad Tallinnas Vene demokraatliku valitsuse. Valitsuse üheks põhiülessandeks oli ette nähtud Eesti Vabariigi tunnustamine. Teatati, et valitsus moodustatakse kella seitsmeks õhtul. Judenitš pidi saama valitsuse sõjaministriks ja ühtlasi jääma Loodearmee juhiks. Inglaste nõudmine oli Judenitšile üllatuseks kuna juba [[7. august]]il oli ta Tallinnas kohtunud Liitlaste sõjalise missiooniga, kus Inglaste palvel kirjutas [[Johann Laidoner]]ile kirja millega tunnistas Eesti iseseisvust, tingimusel kui Eesti sõjavägi võtab osa pealetungist Petrogradile. Samas ei pidanud Judenitš valitsust eriti tõsiseltvõetavaks ning ei tundnud valitsuse töö üle mingit huvi. Ta viibis vaid mõnel üksikul istungil ning palus ennast hiljem asendada ennast mõttekaaslase mereministri admiral Pilkiniga.

Sellega oli varustuse probleem lahendatud ning Judenitš proovis nüüd suurendada Loodearmee isikkoosseisu. [[24. august]]il viidi Loodearmeele kuuluvatel aladel läbi üldmobilisatsioon. Kuid kuna Valgete käes olevad alad olid piiratud ning rindejoon korduvalt piirkonnast üle käinud siis sai Judenitš mobilisatsiooniga kokku vaid 9000 meest. Ta lootis ka Kuramaal parajasti moodustatud vabatahtlikele sõjasalkadele Vürst Liveni juhatusel ja samuti Lätis asuvatele polkovnik [[Pavel Bermondt-Avalov|Bermondti]] ja polkovnik Vjurgolitsi üksustele. Juba [[9. juuli]]l [[1919]] andis ta korralduse, et kõik need üksused liiguksid [[Narva]] ja liituksid [[Loodearmee]]ga. Selle korralduse täitis aga vaid vürst Liiven, kes umbes 2000 mehega tuligi Narva. Polkovnik [[Pavel Bermondt-Avalov]] (5000 meest) ja polkovnik Vjurgolits (1500 meest) aga keelduvad seda käsku täitmast. Mõlemad polkovnikud peatasid ka mitu rongiešeloni endiste sõjavangidega, kes Saksamaal olid avaldanud soovi liituda Vene valgetega. Riia all Judenitšile mõeldud ešelonid peatati ja sõduritele õeldiöeldi, et te oletegi kohal. Selliste trikkide tulemusel oli Bermondtil oktoobri alguseks 1919 juba umbes 10000 meest. Judenitš saatis ka hiljem korduvalt üleskutseid, et nimetatud väed ühineksid temaga, kuid kõik need üleskutsed jäid vastuseta. Judenitš sõitis seepeale Riiga lootes kohtuda isiklikult [[Pavel Bermondt-Avalov|Bermondt Avalov]]iga, kuid viimane ei võtnud Judenitšit isegi mitte vastu. Seepeale kuulutas Judenitš Bermondti reeturiks ja arvas ta sõjaväest välja.