Kollane mänd: erinevus redaktsioonide vahel

Kollane mänd introdutseeriti meile 19. sajandi lõpus, 20. sajandi alguses, kuid on siiani üsna vähe levinud. Väga oluline on seemnete päritolu, kuna loodusliku levila lõunapiirkonnas kasvavad puud on meil külmakartlikud. Põhja pool kasvavad kollased männid taluvad külma –29...–34° C<ref>Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. ''Conifer Cold Hardiness'', Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN: 0-7923-6636-0.</ref>. Hästi põuda taluvatele kollastele mändidele tuleks valida valgusküllased ja kuivemad kasvukohad, kuna liigniiskust nad ei talu. Kuigi kollasel männil on pikad ja dekoratiivsed okkad, jääb tema võra meie kliimas küllaltki hõredaks. Eesti kõrgeimad kollased männid (umbes 15 m) kasvavad [[Tallinna Botaanikaaed|Tallinna Botaanikaias]]. Samuti võib meil kollast mändi leida [[Tartu puukool]]is ja selle kõrval olevas [[puukooli park|pargis]], [[Emajõeäärne dendropark|Emajõeäärses dendropargis]] jmja mujal.<ref name="okaspuud">[[Eino Laas]]. "Okaspuud", Tartu: Atlex, 2004. </ref>