Rembrandt: erinevus redaktsioonide vahel

[[1640. aastad|1640ndate1640. aastate]] lõpus alustashakkas Rembrandt läbikäimistläbi käima endast palju noorema [[Hendrickje Stoffels]]iga, kes oli algseltvarem olnud tema teenijanna. Aastal [[1654]] said nad tütre Cornelia.

Rembrandt elas üle oma võimete ja ostis kunstikunstiteoseid (vahel isegi enda varasemaid teoseidtöid). ningPillav seeelu viis ta [[pankrot]]ti ningja ta kunstikollektsiooni sundmüüki. Müüki läinud esemete nimekiri on säilinud ja annab üpriskiRembrandti kollektsioonist üsna hea ülevaate Rembrandti kollektsioonist. PaljudeKuna kunstiteostepaljud müügihinnadkunstiteosed olidmüüdi aga naeruväärselt madaladmadala jahinnaga, seepidi sundisRembrandt Rembrandtimüüki panema ka oma maja müüki panema ja leidma endale tagasihoidlikuma eluaseme.

Aastal [[1663]] suri Hendrickje, kellega Rembrandt vabaabielus elas vabaabielu, ja [[1668]] suri Rembrandti poeg Titus. Rembrandt suri 63-aastasena 4. oktoobril 1669.

Rembrandti esimesed Leidenis loodud teosed peegeldavad tema õpetaja, Amsterdami kunstniku Pieter Lastmani mõjusid, kuigi Rembrandt veetis enne Lastmaniga kohtumist õppis Rembrandt kolm aastaaastat Jacob van Swanenburghi käe all õppides. Rembrandti selle perioodi töid iseloomustavad tugevad selged kontuurid, heroilised karakterid ja suur dramaatika.

1630ndate1630. aastate alguses täiustas Rembrandt oma oskusi [[pooltoon]]eide kasutadakasutamise osasoskusi. SellelSel ajal tegi ta ka esimesi katsetusi suuremõõtmeliste teostega. Samas müüs ta suurtes tiraažides [[graafika]]t, millega ta püüdis tagada endale tuntust.

Tema esimene suurtestsuur grupiportreedest,grupiportree "[[Doktor Tulpi anatoomialoeng]]" (1632), tegileidis tasuurt laialt tuntukstunnustust.

Järgmised tööd tegid ta veel tuntumaks ning temaja tellijate ring kasvas kiiresti.

Tolleaegse tähtsa kunstasjatundjakunstiasjatundja Constantijn Huyghensi kaudu sai Rembrandt tellimusi Hollandi valitsejalt [[Stadtholder]]ilt viie suure [[Kristuse kannatuslugu]] kujutava maali valmistamiseks.

Aastal 1642 lõpetas Rembrandt oma suurima (3,6×4,4 m) ja kuulsaima teose "[[Öine vahtkond (maal)|Öine vahtkond]]",. misSee märkis ühtlasi pöördepunkti tema loomingus ühtlasi pöördepunkti, mille tõid kaasa armastatud naise surm, populaarsuse langus ja majandusliku olukorra halvenemine.

[[1640. aastad|1640ndail1640.]] ja –[[1650. aastad|1650ndail1650. aastatel]] tegeles Rembrandt peamiselt ofortide valmistamisega. Taja kujutas oma teostel sagedaminisageli maastikke. Ta ei kustutanud oma tööesialgse visandi jälgi ja nõndanii jäid gravüüride loomisel kasutatud töövõtted nähtavaks. Jooned muutusid järjest laiematekslaiemaks ja vabamateksvabamaks.

Rembrandtile oli iseloomulikuks omapärane [[valgusekäsitlus]]. Ta ei valgustanud kogu maali, vaid ainult osa sellest. Samas puudus tihti valgusallikas ningja kujutatud objekt näis valgust justkui seestpoolt kiirgavat.

Tema võimekaim õpilane oli [[Carel Fabritius]] ([[1622]]–[[1654]]), kes elas oma elu lõpus [[Delft]]iis linnas janing oli tähtis ühenduslüli Rembrandti ja [[Johannes Vermeer]]i ([[1632]]–[[1675]]) vahel.

[[Pilt:Rembrandtselfportraitweb.jpg|thumb|200px|Rembrandt tegi endast enam kui 100 portreepilti,autoportreed olgu siisnii maalide, ofortide võikui ka joonistuste kujul.]]

Tema varasemad autoportreed olid tihti ainult visandid ja käeharjutused ning püüdsid tabada kiirelt mööduvaid hetki. Esimestel Amsterdamis veedetud aastatel ilmus portreedesse aga ka oma jõukuse eksponeerimist ja mõningast rahulolu (näiteks "[[Autoportree Saskiaga]]"). HilisemaltHiljem lisandus portreedesse rohkem väärikust (näiteks autoportree, mis sarnaneb [[Tizian]]i maalilemaaliga "Ariosto"). Oma viimastelViimastel autoportreedel kujutab Rembrandt ennast agaend rahulikus poosis, kuid endiselt väga elavate värvidega.

Rembrandti varasemad tööd olid signeeritud kas tähega "R" või [[monogramm]]iga "RH" (Rembrandt Harmenszoon ehk Rembrandt Harmeni poeg). Alates aastast [[1629]] olid teosed signeeritud tähekombinatsiooniga "RHL", kus "L" tähendas arvatavasti Leidenit. Üks Rembrandti1632. aasta ofort aastast 1632 on signeeritudkannab kasignatuuri "RHL-van Rijn", kuid järgnevadjärgmistele teosedtöödele kandsidkirjutas ta nime "Rembrant", millele ta lisas 1633. aastal "lisas d"-tähe. Sellest lisandusest hoolimata kasutasid enamuskasutati Rembrandti eluajal tema kohta käinud dokumentedokumentides nimeikkagi nimekuju "Rembrant".