Fotograafia ajalugu: erinevus redaktsioonide vahel

[[File:Camera obscura 1.jpg|thumb|right|alt=|''[[Camera obscura]]'' tööpõhimõte]]Fotograafia alguseks loetakse enamasti 19. sajandit, kui esmakordselt suudeti salvestada kujutis ilma seda käsitsi ümber joonistamata. Kaamerate ajalugu ulatub aga oluliselt kaugemasse aega. Kaasaegsete fotoaparaatide eelkäijaks võib lugeda seadeldist, mis kannab nimetust ''[[camera obscura]]''. Selle aluseks on optiline nähtus, mis esineb pimedas ruumis, mille ühes seinas on avaus. Kui see ava on piisavalt väike, siis seda läbiv valgus ei haju ruumis lihtsalt laiali, vaid tekitab vastasseinale tagurpidi pildi väljaspool ruumi asuvast kujutisest. ''Camera obscura'' tähendabki tõlkes pimedat ruumi.

Antud nähtuse olemasolust oldi teadlikud juba antiikajal. Esmakordselt mainiti seda 5. sajandil e.Kr. Hiinas[[Vana-Hiina]]s, ent kujutiste peegeldumist läbi väikeste aukude täheldas ka näiteks [[Aristoteles]]. Täielikult suutis selle nähtuse ära seletada araabia õpetlane ja teadlane [[Alhazen]] alles keskajal. Suurema hoo sai ''camera obscura'' areng sisse [[renessanss|renessansiajastul]]. Juba 1550. aastal paigutati ''camera obscura'' avasse [[objektiiv]], mis muutis kujutise selgemaks ja teravamaks, teravussügavuse kontrollimiseks lisati 1568. aastal [[diafragma]]. Paar sajandit hiljem keerati kujutis õigeks peegli abil. Täiustatud ''camera obscurat'' sai kasutada joonistamisel, loomaks äärmiselt elutruusid kujutisi ja selle abi on kasutanud näiteks sellised suurmeistrid nagu [[Jan Vermeer]] ja [[Canaletto]]. Samuti leidis seadeldis rakendust astronoomias taeva vaatlemisel ja ''camera obscurale'' panigi nime astronoom [[Johannes Kepler]] 17. sajandil.

Kui oli leiutatud tehnika, mille abil mingi kujutis pinnale tekitada, siis fotograafia jaoks oli vajalik ka selle kujutise salvestamine. Juba 16. sajandil teati, et hõbeda[[hõbe]]da sooladel on võime sõltumata temperatuurist muutuda valguse käes tumedamaks. Aastal 1727 tõestas seda saksa teadlane [[Johann Heinrich Schultze]]. Ta kasutas päikesevalgust[[päikesevalgus]]t sooldadelesooladele sõnade salvestamiseks, ent ei püüdnud neid sinna lõplikult kinnitada. 1777. aastal tegi Schultze rahvuskaaslane [[Carl William Scheele]] katseid juba hõbekloriidiga[[hõbekloriid]]iga. [[Hõbenitraat|Hõbenitraati]] ja hiljem hõbekloriidi kasutades valmistasid inglased [[Thomas Wedgewood]] ja [[Humphry Davy]] erinevatest esemetest kontaktkoopiaid. Kuna kinnitamisprotsessi aga ei tuntud, siis kadusid kujutised üsna pea, mistõttu püsivate jäädvustusteni veel sel sajandil ei jõutudki.

[[File:Niepce 1826.jpg|thumb|right|alt=|Kõige esimene foto, mille tegi Nicéphore Niépce oma maja aknast 1826/27 aastal.]]Kõige esimese foto autoriks peetakse Prantsusmaalt pärit asjaarmastajast leiutajat ja litograafiahuvilist[[litograafia]]huvilist [[Nicéphore Niépce]]’i. [[Litograafia]] seisnes piltide käsitsi joonistamisel teatud kivimile ja seejärel nende tindiga trükkimisel. 1820-ndail aastail üritas Niépce seda protsessi aga mugavamaks muuta nii, et pildi joonistaks valgus. Selleks kasutas ta õli abil läbipaistvaks tehtud gravüüri, paigutades selle plaadile, mis oli enne [[bituumen]]it ja [[lavendliõli]] kasutades valgustundlikuks muudetud. Kui päike paar tundi läbi joonistuse valgustundlikule plaadile oli paistnud, muutusid lahuses valgusele rohkem paljastatud alad kõvemaks ja pehmemad alad oli võimalik veega eemaldada. Nii tekkis üsna täpne koopia esialgsest joonistusest ja antud protsessi nimetas Niépce [[heliograafia]]ks. Aastal 1826 või 1827 paigutas ta valgustundliku tinasulamist plaadi ''camera obscurasse'' ja nii valmiski esimene foto. Peamiselt pühendus Niépce aga hoopis koopiate tegemisele erinevatest piltidest ja oma lõppeesmärki salvestada kujutis paberile ta ei saavutanudki. Kuigi esimese foto puhul võttis kujutise tekkimine aega enam kui 8 tundi ja protsess meenutas suuresti litograafiat, oli ometigi tegemist teedrajava avastusega, mis inspireeris teisi huvilisi Niépce’i katsetusi jätkama.

Niépce’i avastuse edasiarendajaks sai [[Louis Daguerre|Louis Jacques Monde Daguerre]], kes töötas elukutselise maalrina ühes Pariisi[[Pariis]]i teatris. Sarnaselt paljude teiste kunstnikega kasutas ta mitmeid optilisi võtteid, et luua elutruid kujutisi. Tema huvi ''camera obscura'' abil reaalsust kopeerida viis ta 1829. aastal kokku Nicéphore Niépce’iga. Kui Niépce’i peamiseks tegevusalaks jäi joonistatud piltide paljundamine, siis Daguerre’i eesmärgiks sai säriaja lühendamine, et jäädvustada kujutisi kogu ümbritsevast maailmast.