Eesti maatõugu veis: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ''''Eesti maakari''' on aborigeenne piimaveise tõug Eestis. Eesti maakarja loetakse Põhja-Euroopa nudi veisetõust pärinevaks, olles ajaloolise arengu jooksul loodusliku arengu jo...' |
PResümee puudub |
||
3. rida:
1911. aastal tõsteti [[Aleksander Lilienblatt]]i poolt esile eesti maakarja aretamise, tõuraamatusse määramise ja Soomest pullide ostmise vajadus. Eesti põllumehe veiste I tõuraamat 1914-1917 ilmus 1918. a., kuhu märgiti esmakordselt ka 37 eesti maakarja veist. 20. aprillil 1920. a. registreeriti [[Eesti Maakarja Kasvatajate Selts]]. Tänu seltsi aktiivsele tegevusele korraldati karjade uurimist ja tõumaterjali ostu ka Soomest. Anti välja 15 köidet tõuraamatut, kusjuures viimases köites avaldati 2096 maakarja veise andmed. Seltsi tegevus lõpetati 1947. aastal nõukogude võimu poolt. Maakarja aretusega tegelesid teiste tõulavade töötajad. Selts taastati 1989. aastal.
Teiste tõugude pealetung on vähendanud eesti maatõu osatähtsuse 0,5% tasemele. Jõudluskontrolli all oli 1995. aastal 555 lehma ja 2000. aastal veel 443 lehma. Nii väikearvulist tõugu oli raske säilitada, mistõttu on eesti maatõug kanti [[FAO]] [[ohustatud tõug]]ude raamatusse. Tõu säilimist on rahaliselt toetatud nii Eesti riigi eelarvest kui [[Euroopa Liit|Euroopa Liidu]] põllumajandustoetustega.
==Välisviited ja kirjandus==
- [
- Käde Kalamees "Eesti maakarja arengulugu. Tõumonograafia" Halo Kirjastus, Tartu 2007
| |||