Eremiitpõrnikas: erinevus redaktsioonide vahel

'''Eremiitpõrnimas''' (''Osmoderma eremita'') on üks [[Euroopa]] suurimaid põrnikaliike, kes ühtlasi on ka kogu Euroopas ohustatud.

Eremiitpõrnikas on üleni mustjaspruun, ülapoolel selgesti märgatava roheka või pronksja helgiga. Putuka eesseljal hakkab silma sügav pikivagu, mis on emastel siiski märksa lamedam. Tähelepanu köidab isaste mardikavalmikute võime eritada neile ainuomast feromoonina[[feromoon]]ina toimivat lõhna, mis on sedavõrd tugev, et inimene võib seda looduses vahel tunda mitme meetri kauguselt. See meenutavat vene parknaha (juhtnaha) lõhna, aga sarnanevat ka aprikoosi[[aprikoos]]i või ploomilõhnaga[[ploom]]ilõhnaga.

[[vastne|Vastsed]] arenevad korduvalt kestudes kolm kuni neli aastat. Valmikud on aktiivsed juulis-augustis, kuid neid pole kerge märgata, sest enamasti jäävad nad väheliikuvatena haudepuu õõnsusesse või suurematesse tüvelõhedesse, kust väljuvad harva. Veelgi harvem näeb valmikuid õitel, lennul või tammemahlast toitumas. Liigi tegutsemisjälgedest hakkavad haudepuul sageli kõigepealt silma tõukude iseloomuliku kujuga suured ekskremendid. Mõnikord võib puuõõnsuses varjuvate mardikate olemasolu reeta ka valmikute tugev lõhn.

Liigi süstemaatika poolelt on huvitav ja mõneti kurioosne, et selline suur mardikas on veel viimasel kümmekonnal aastal põhjustanud uurijate lahkarvamusi: eri autorite andmeil on Euroopas kaks kuni neli Osmoderma liiki[[liik]]i või alamliiki[[alamliik]]i. Näiteks [[Läti]] mardikanimestikus (2004) on eremiitpõrnika taksonina[[takson]]ina märgitud hoopis alamliik ''Osmoderma eremita lassallei''.

Eremiitpõrnikat on leitud peaaegu kõigist Euroopa riikidest. Selle liigi levila põhjapiir läbib Põhja-Euroopa lõunaosa. Põhjapiiril on teda praegu arvukamalt Lõuna-Rootsis[[Rootsi]]s, Taanis[[Taani]]s ja Lätis. Lõuna-Soomest[[Soome]]st on teada vaid üks, kuid elujõuline [[populatsioon]], Lõuna-Norrast[[Norra]]st leiti eremiitpõrnikat viimati aga üle saja aasta tagasi.

Eestist oli veel kümmekond aastat tagasi teada vaid selle liigi üksainus väga vana leid Tartust[[Tartu]]st (dateerimata isend ülemöödunud sajandist[[sajand]]ist). Nüüdseks on avastatud eremiitpõrnika väikseid populatsioone ja tegutsemisjälgi [[Koiva- jõgi|Koiva jõe]] äärsetel [[puisniit|puisniitudel]] ja nende lähikonnas, kus esmalt märgati mardikat 1995. aastal.

Mardika tüüpiline [[elupaik]] on päikesele[[päike]]sele avatud vana hõre tammik ja tammepuisniit, kus leidub õõnsaid ja pehastunud, kuid veel elusaid tammetüvesid. Samavõrd on põrnika meeliselupaigad ka vanad alleed[[allee]]d, [[park|pargid]] ning viljapuuaiad. Eremiitpõrnika tõugud arenevad peamiselt tammeõõnsuste niiskes mädapuidus, sageli ka teistes haigetes, ent tavaliselt elavates jalalseisvates õõnsustega jämedates lehtpuutüvedes.

- [[Ilmar Süda|Süda]], Ilmar 1998. Ohustatud mardikalised (Coleoptera) Eesti metsades. – Metsanduslikud Uurimused 29: 109–123.