Robert Whytt: erinevus redaktsioonide vahel

'''Robert Whytt''' ([[1714]]–[[1766]]) oli šoti [[arst]] ja neurofüsioloog.

Whytt kirjeldas seda, kuidas pupillid[[pupill]]id reageerivad valgusele (Whytt’iWhytti refleks). Whytt vaatles last, kelle pupillid olid fikseerunud ja ei reageerinud valgusele. Lapse aju uurides leidis ta tsüsti[[tsüst]]i, mis surus taalamuse[[taalamus]]e optilisele piirkonnale. Sellest järeldas Robert Whytt, et see on põhjuseks, miks silm ei reageeri valgusele. Temalt pärineb ka esimene dokumenteeritud kliinilise tuberkuloosse [[Meningiit|meningiidi]] juhtum. Lisaks tegi ta kindakskindlaks peamised [[seljaaju]] refleksid ja leidis, et seljaajul on väga olululineoluline roll reflekside[[refleks]]ide edasikandmisel. VõttisWhytt võttis kasutusele termini- [[stiimul]]. Selle all mõtles ta lühiajalist füüsiline mõjutust, mis kutsub närvisüsteemis[[närvisüsteem]]is esile ärrituse. LisaksTa demonstreeris taka, et [[lihaskontraktsioonid]] sõltuvad närvisüsteemist.<ref>Encyclopedia of the Neurological Sciences, Elsevier Science, 754–755.</ref>

Robert Whytt sündis 1714. Aastalaastal Edinburghis. Seal õppis ta ka meditsiini ning pärast jätkas õpinguid Londonis ([[William CheseldeniCheselden]]i õpilasena) ja Pariisis, [[Jacob Winslow]]' õpilasena. Seejärel jätkas Whytt õpinguid LeidenisHollandis [[Leiden]]is [[Hermann Boerhaave]] käe all. Sel ajal oli Leiden Euroopa anatoomilise õppe tähtsaim keskus. Magistri kraadiMagistrikraadi sai ta [[Rheimsi ÜlikoolisÜlikool]]is 1736. aastal ning 1737. aastal läks edasi St Andrewsi Ülikooli, kus ta õppis [[Alexander Monro]] käe all. 1738. aastal kutsuti ta Edinburgi[[Edinburghi Kuninglik Arstide Kolledž|Edinburghi Kuningliku Arstide Kolledži]] liikmeks (Royal College of Physicians), ning 1763. aastal sai Robert Whyttist selle president. 1747. aastal sai Whyttist [[Edinburghi ÜlikooliÜlikool]]i arstiteaduste professor ja ta valiti 1752. aastal [[Kuninglik Selts|Kuningliku Seltsi]] liikmeks. (RoyalTa Society).hakkas kasutama [[laim]]ivett põiekivide raviks ja saavutas sellega kuulsuse.

Whytt suri 1766. aastal olles 52. aastane -aastasena. Tema eraelu ei olnud kuigi õnnelik. Tema isa suri enne Roberti sündi ja tema ema siis, kui ta oli kõigest kuue aastaneastane. Robert Whytti vanem vend suri, kui ta oli 14. aastane. Ta oli abielus Helen Robertsoniga, kuid tema naine ja kaks last surid. Kahe aasta pärast abiellus Louisa Balfouriga, kes suri 1764. aastal, kuid nende 14-st lapsest olid Whytti surres elus veel vaid kuus.<ref>Eadie, M. J. (2000). Robert Whytt and the pupils. Journal of Neuroscience, 7 (4), 295–297.</ref>