Robert Whytt: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: '=====Robert Whytt (1714-1766)===== Robert Whytt oli praktiseeriv arst ja suurepärane eksperimentaator ning teda võib pidada neurofüsioloogia pioneeriks. Whytt kirjeldas seda,...' |
PResümee puudub |
||
1. rida:
{{keeletoimeta}}
'''Robert Whytt''' ([[1714]]–[[1766]]) oli šoti [[arst]].
Robert Whytt oli praktiseeriv arst ja suurepärane eksperimentaator ning teda võib pidada [[neurofüsioloogia]] pioneeriks.
Whytt kirjeldas seda, kuidas pupillid reageerivad valgusele (Whytt’i refleks). Whytt vaatles last, kelle pupillid olid fikseerunud ja ei reageerinud valgusele. Lapse aju uurides leidis ta tsüsti, mis surus taalamuse optilisele piirkonnale. Sellest järeldas Robert Whytt, et see on põhjuseks, miks silm ei reageeri valgusele. Temalt pärineb ka esimene dokumenteeritud kliinilise tuberkuloosse meningiidi juhtum. Lisaks tegi ta kindaks peamised seljaaju refleksid ja leidis, et seljaajul on väga olululine roll reflekside edasikandmisel. Võttis kasutusele termini- stiimul. Selle all mõtles ta lühiajalist füüsiline mõjutust, mis kutsub närvisüsteemis esile ärrituse. Lisaks demonstreeris ta, et lihaskontraktsioonid sõltuvad närvisüsteemist.<ref>Encyclopedia of the Neurological Sciences, Elsevier Science,
Robert Whytt sündis 1714. Aastal Edinburghis. Seal õppis ta ka meditsiini ning pärast jätkas õpinguid Londonis (William Cheseldeni õpilasena) ja Pariisis, Jacob Winslow õpilasena. Seejärel jätkas Whytt õpinguid Leidenis Hermann Boerhaave käe all. Sel ajal oli Leiden Euroopa anatoomilise õppe tähtsaim keskus. Magistri kraadi sai ta Rheimsi Ülikoolis 1736. aastal ning 1737. aastal läks edasi St Andrewsi Ülikooli, kus ta õppis Alexander Monro käe all. 1738. aastal kutsuti ta Edinburgi Kuningliku Arstide Kolledži liikmeks (Royal College of Physicians), ning 1763. aastal sai Robert Whyttist selle president. 1747. aastal sai Whyttist Edinburghi Ülikooli arstiteaduste professor ja ta valiti 1752. aastal Kuningliku Seltsi liikmeks (Royal Society).
Whytt suri 1766. aastal olles 52. aastane . Tema eraelu ei olnud kuigi õnnelik. Tema isa suri enne Roberti sündi ja tema ema siis kui ta oli kõigest kuue aastane. Robert Whytti vanem vend suri kui ta oli 14. aastane. Ta oli abielus Helen Robertsoniga, kuid tema naine ja kaks last surid. Kahe aasta pärast abiellus Louisa Balfouriga, kes suri 1764. aastal, kuid nende 14-st lapsest olid Whytti surres elus veel vaid kuus.<ref>Eadie, M. J. (2000). Robert Whytt and the pupils. Journal of Neuroscience, 7 (4),
[[en:Robert Whytt]]
▲=== Viited ===
▲{{viited}}<references/>
| |||