Betti Alver: erinevus redaktsioonide vahel

Suurus jäi samaks ,  11 aasta eest
resümee puudub
Resümee puudub
Resümee puudub
Betti Alver debüteeris [[1927]]. aastal novelliga "Vaene väike", teosega "Tuulearmuke" sai ta II auhinna "Looduse" romaanivõistlusel. Samuti on ta kirjutanud ka teosed "Invaliid", "Viletsuse komöödia", "Kõmpa", mis toetub tema lapsepõlve mälestustele.
 
Värsse hakkas Alver avaldama [[1931]]. aastast ning kujunes kiiresti silmapaistvaks luuletajaks. Poeem "[[Lugu valgest varesest]]" kujutab [[iroonia]]ga [[tõusik]]ute ebavaimset seltskonda. Seda teemat jätkavad ka poeemid "Vahanukk", "Pirnipuu" ja "Mõrane peegel". Poeemis "Pähklikoor" on ühendatud [[realism (kirjandus)|realistlik]] [[olustik]]ukujutuse ja [[legend]]ipärane esitus. Samuti on ta kirjutanud poeemid "Raudsed koopadroopad", "Leib" ja "Pärast pikka põuda". Tema luulekogud on ''[[Tolm ja tuli]]'', ''[[Tähetund (luulekogu)|Tähetund]]'', ''[[Eluhelbed]]'' ja ''[[Korallid Emajões]]''.
Aastast [[1934]] oli ta [[Eesti Kirjanike Liit|Eesti Kirjanikkude Liidu]] liige. Ta oli luuleühingu [[Arbujad]] liige.
Anonüümne kasutaja