Visuaalne kuristik: erinevus redaktsioonide vahel

 

==Sissejuhatus==

Gibson ja Walk arvasid, et üks võimalus, kuidas testida seda, kas loomad või inimesed on võimelised tajuma sügavust, on panna nad kalju äärele ja vaadata, kas nad on võimelised allakukkumist vältima. Et mitte panna katseisikuid ohtlikku olukorda, arendasid eksperimentaatorid välja visuaalse kalju süsteemi, milles reaalset kukkumist ei saaks kellelegi osaks.

 

Väljaulatuva klaasplaadi all oleva ruudulise mustri suurendamine, et muuta see sarnaseks laual olevaga (kompenseerimaks kaugusest põhjustatud ruutude subjektiivselt tajutud suuruse erinevust) ei muutnud lapsi enam valmimaks visuaalset kuristikku ületama. Sellest järeldasid eksperimentaatorid, et eemaldades keskkonnast tekstuurigradiendil põhinevad sügavusvihjed, säilib siiski viimane taju läbi liikumisparallaksi - erineval kaugusel olevate mustrielementide subjektiivselt tajutud muutunud liikumiskiirus katseisiku jaoks. Kirjeldatud mustriga manipuleerimine ei andnud tulemusi ka loomade puhul.

Lisaks eelnevalt kirjeldatud katsetulemustele selgus, et 36 lapsest keeldus absoluutselt liikumast 9. Ülejäänud lapsed tegid vähemalt 1 liigutuse visuaalse kalju poole, kuid hoolimata taktiliselt tajutud klaaspinna kandvusest ei ületanud ükski lastest väljaulatuvat klaasiosa (seda ei muutnud ka eelkirjeldatud mustriga manipuleerimine). Autorid tegid saadud tulemuste põhjal järelduse, mille kohaselt lastel on sügavustaju kaasa sündinud. Viimane väide on saanud kriitikat, kuna väidetakse, et juba 6 kuu pikkune elukogemus on piisavalt pikk aeg, et sügavuste hindamise oskus omandada katse ja eksituse meetodil kogemuste põhjal.

===Loomad===

Loomadest eelistasid kilpkonnad erandlikult visuaalset kuristikku lauapinnale, mis on seletatav nende ökoloogilise keskkonnaga. Nimelt ei kujuta kukkumine nende elukeskkonnas ohtu ning autorite sõnul võisid kilpkonnad näha väljaulatuvas klaasosas veepinda, kuhu sukelduda. Rotid eelistasid võrdselt nii sügavamat kui ka madalamat osa, mida põhjendati asjaoluga, et tegemist on ööloomadega, kes võrreldes nägemisega oma tegevuses enam taktilisi meeli (vurrud) kasutavad ning seeläbi visuaalse kuristiku kohal olevat klaaspinda enam usaldasid.

==Mõjukus==

Gibsoni ja Walki visuaalse kalju eksperiment on endiselt väga mõjukas arengupsühholoogias, tajupsühholoogiaas, emotsionaalsuse ja vaimse tervise osas.

Tänu nendele on käitumisteadlased saanud uurida sügavustaju selgel ja süstemaatilisel viisil. Siiani vaieldakse, kas sügavustaju on kaasasündinud või õpitud nähtus. Äkki interaktsioon nende mõlema vahel. Mitmed uurimused on näidanud, et sügavustaju on mingil määral vähemalt kaasa sündinud, kuid võib-olla on hirm kukkumise ees õpitud nähtus, mis kujuneb pärast seda, kui laps on õppinud roomama.

 

 

[[en:Visual cliff]]