Napoleon III: erinevus redaktsioonide vahel

'''Napoleon III''' ('''Charles Louis Napoléon Bonaparte'''; [[20. aprill]] [[1808]] – [[9. jaanuar]] [[1873]]) oli [[Prantsusmaa]] [[president]] aastatel [[1848]]–1852, Prantsusmaa [[keiser]] [[1852]]–[[1871]] ning [[Andorra vürst]] 1848–1871. Napoleon III oli [[Hollandi kuningriik|Hollandi kuninga]] [[Louis Bonaparte]]'i poeg ning Prantsusmaa keisri [[Napoleon I]] vennapoeg.

Charles Louis Napoleon Bonaparte elas [[1818]]. aastast ühes emaga [[Arenenberg]]i lossis [[Thurgau]]s, võttis 1830-1831 osa paavstivastasest liikumisest [[Romagna]]s ja pidas end [[Napoleon II]] surma (1832. aastal) järel [[Napoleon I]] õiguste pärijaks.

Toime pandud riigipöördekatse eest ta vangistati ta [[Strassburg]]´is [[1836]]. aasta oktoobris ning saadeti Ameerikasse. Pöördunud sealt peagi tagasi, esitas ta Londonis mitmes töös, nagu(nt „Des"Des ideés napoleóniennes“napoleóniennes" (1839),) oma programmi, pooldades rahvasõbralikku tsesaristlikku keisririiki, pauperismi[[pauperism]]i kõrvaldamist riigivõimu kaasabil jne.

Teisel võimuhaaramiskatsel vangistati vangistati Napoleon [[Boulogne]]´'is 1840. aasta augustis, kuid mais 1846. aastal õnnestus tal aga [[Ham]]´i kindlusest Inglismaale põgeneda.

Pärast [[1848.a. revolutsiooniaasta revolutsioon]]i pöördus ta tagasi Pariisi, kus valiti ta[[Prantsuse rahvuskogu|rahvuskogu]] liikmeks ja 1848. aasta detsembris suure häälteenamusega Prantsuse Vabariigi presidendiks,. kellena taPresidendina ajas Napoleon [[konservatism|konservatiivset]], [[klerikalism|klerikaalset]] poliitikat, mis kindlustas talle korda ja tugevat võimu nõudvate alalhoidlike elementide poolehoiu.

Keisrina edendas Napoleon III hoogsalt majanduselu, arendas Prantsumaa raudteevõrku, ilustas Pariisi ja hoolitses mõnevõrra laiade masside hüveolu eest. Kuid ta [[Absolutism|absolutistliku]] värvinguga sisepoliitika, mis toetus kirikule, sõjaväele ja bürokraatiale, põhjustas, hoolimata mõningaist liberaalseist mööndustest, üha suureneva vabariikliku opositsiooni. Püüdes aktiivse välispoliitikaga Prantsuse rahva kuulsusiha rahuldada, toetas N.Napoleon III koos Inglismaaga [[Osmanite riik|Türgimaad]] [[Krimmi sõda|Krimmi sõjas]] ja näis 1856. aastal [[Pariisi rahu 1856|Pariisi rahu]] järel saavutavat esivõimu Euroopa mandril. Ta tahtis muuta Prantsusmaa [[Euroopa]] tugevaimaks riigiks, mis esialgu näis õnnestuvat. Järgnevail aastail tõstis ta välispoliitikas esikohale rahvusliku põhimõtte, soodustas sõjas Austriaga 1859.a. Itaalia ühinemisliikumist, saades kompensatsiooniks [[Savoia]] ja [[Nizza]], kuid takistas samal ajal Rooma liidendamist Itaalia kuningriigiga. 1863.a. ta toetas moraalselt [[1863. aasta Poola ülestõus]]u, mille Venemaa siiski maha surus kuid sisepoliitiliselt hakkasid asjad õige pea rappa jooksma ning lisaks ebaõnnestus ka [[Prantsusmaa interventsioon Mehhikos|Mehhiko avantüür]] ([[1863]]–[[1867]]). Samuti ei õnnestunud tal saada [[Preisimaa]]lt tasu erapoolekuks jäämise eest [[Austria-Preisi sõda|Austria-Preisi sõjas]], [[1866]]. aastal ega omandada 1867. aastal [[Luksemburg]]i.

Charles Louis Napoleon Bonaparte oli [[Napoleon I]] venna Louis´ ja Hortense´'i poeg. ning oli abielus N.Napoleon oli abielus Eugeńie de Montijo´gaMontijoga.

* [[Johannes Willms]], "Napoleon III. Prantsusmaa viimane keiser". Inglise keelest tõlkinud [[Andreas Ardus]]. Sari [[Kuningaraamat]]. [[Tallinn]]: [[Kunst (kirjastus)|Kunst]], [[Tallinn]] [[2011]], 316 lk; ISBN 9789949437993

[[Kategooria:BonapartedBonaparte'id]]