Fotokordisti: erinevus redaktsioonide vahel
Uus lehekülg: ''''Fotokordisti (väline fotoefekt)''' Fotokordistis kasutatakse üldjoontes sama efekti mis vaakumfotodioodis, kuid siin toimub lisaks ka elektronide arvu suurendamine. Selleks on ...' |
(Erinevus puudub)
|
Redaktsioon: 23. mai 2011, kell 10:01
Fotokordisti (väline fotoefekt) Fotokordistis kasutatakse üldjoontes sama efekti mis vaakumfotodioodis, kuid siin toimub lisaks ka elektronide arvu suurendamine. Selleks on katoodi ja anoodi vahel mitu spetsiaalse kattega nn dinoodi, mis on pingestatakse ühtlaselt kasvavas järjekorras. Kui footon satub katoodile, eraldub sellel elektron, mis hakkab liikuma esimese dinoodi poole. Elektrivälja toimel elektroni kiirus kasvab ja selleks hetkeks, kui ta jõuab Footonite registreerimise vahendid Signaalide transmissioon dinoodini, on tema kineetiline energia piisavalt suur, et lüüa dinoodist välja mitu elektroni. Need elektronid hakkavad nüüd omakorda välja mõjul liikuma teise dinoodi poole ja analoogselt algse elektroniga löövad nüüd igaüks teisest dinoodist välja mitu uut elektroni.
Niiviisi võimendudes jõuab fotokordisti anoodile umbes miljon elektroni, mis tekitavad koormustakistusel müradest selgelt eristuva vooluimpulsi. Tõsi, niisugune kordistamine on juhusliku iseloomuga ning vooluimpulsi suurus (ja seega ka pingeimpulsi väärtus koormustakistusel) võib tugevasti kõikuda. Õnneks ei ole optilise kiirguse detektori ülesandeks määrata pinge konkreetset väärtust, vaid lihtsalt registreerida saabunud footonid. Sellest annavad märku koormustakistusel tekkivad erineva kõrgusega pingeimpulsid. Kui impulss ületab lävipinge, siis on fotokordisti sisendisse jõudnud footon. Fotokordistite miinuseks on suur vajalik tööpinge (~1000V).