Atonaalsus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Pisitoimetusi |
Resümee puudub |
||
11. rida:
Alates 1920-ndatest aastatest kasutatakse ja diskuteeritakse mõistete atonaalne/atonaalsus abil sageli muusikateaduslikus ning vahel poleemiliselt ning lööksõnalikult ka ajakirjanduses mõistete ’tonaalne/tonaalsus’ eitusena.
Pärast [[Theodor Ludwig Wiesengrund-Adorno]] (1903-1969) “Uue muusika filosoofia” ilmumist aastal 1949 algas eelkõige saksa keeleruumis vahetegemine mõistete ’vaba atonaalsus’ posttonaalse, eeldodekafoonilise muusika tähenduses ning ’seotud atonaalsus’ dodekafoonia tähenduses vahel. Siitpeale võrdustavad mõningad autorid mõisted ’atonaalsus’ ning ’vaba atonaalsus’.
Mõiste ‘atonaalsus’ kasutamine on vahel seotud märkimisväärsete lahknevustega põhisõna tähendusest. Erinevusi esineb harmoonia (muusika vertikaali) või meloodia (muusika horisontaali) ning nende muusikateoreetilistes määratlustes, kuulamise rollis võrreldes nooditeksti visuaalse analüüsiga, käsitustega mõistes sisalduvast negatsioonist ning mõiste taustal olevate muusikaesteetiliste ja üldteoreetiliste ettekujutustega, esmajoones ülemhelide fenomeni tähenduse ning sellega seoses looduse kui ajaloo vastandmõistega.
Mõiste ‘atonaalsus’ taunimine eelkõige [[Arnold Schönberg | Arnold Schönbergi]] (1874-1951) poolt mõjutas kaua tema loominguga seotud kirjutajate mõistekasutust. Samas kiideti mõiste ’atonaalusus’ heaks nii ’atonaalse muusika’ vastaste kui ka toetajate poolt parema puudumisel või ehk ka kui probleemi olemust kõige paremini kirjeldavana.
[[Josef Matthias Hauer | Josef Matthias Haueri]] (1883-1959) mõiste ’atonaalsus’ kasutus on juba iseenesest erinev kaldudes kõrvale talle spetsiifilise muusika atonaalse pooluse kõrvutamisega kõla, 'vaimsuse', samuti vaieldavate ’temperatuuri’, 'melose' ning tavapärase keelekasutuse reeglitest. Juba 1920-ndate aastate algusest hakati kvalitatiivselt erinevaid atonaalsuse vorme ka mõisteliselt kaassõnade abil eristama.
Komplementaarsena seejuures on ikka ja jälle taas võetud ette katsed leida atonaalsuse raames varjatud tonaalsust. Mõningad [[György Ligeti]] (*1923) teosed 1960-ndate aastate lõpust kinnitavad, et tema muusikalised struktuurid ületavad dihhotoomiat tonaalsus-atonaalsus.
Paralleelselt mõistete ’atonaalne/atonaalsus’ esinemisega on täheldatavad katsed kehtestada tema asemel kunstlikke mõisteid või kirjeldavaid formuleeringuid. Põhiliselt prantsuskeelses kirjanduses võeti alates aastast 1921 suhtes vastandlike mõistete paariga tonaalsus-atonaalsus kasutusele mõiste ’polütonaalne/polütonaalsus’. Josef Matthias Haueri ja Arnold Schönbergi arendatud dodekafoonilise meetodiga seoses hakati mõistet ’atonaalsus’ kasutama sünonüümina kompositsioonitehnilisele mõistele [[dodekafoonia]].
| |||