|
<nowiki>Sisesta formaatimata tekst</nowiki>''See artikkel räägib hääldusvigade kompleksist; sõna teiste tähenduste kohta vaata lehekülge [[Aktsent (täpsustus)]]
----
'''Aktsent''' on [[keel (keeleteadus)|keel]]e [[norm]]ist erinev [[foneetika|hääldus]]viis, süstemaatiline hääldusvigade kompleks. Aktsent on tavaline võõrkeele kõnelemisel, harvem tekib aktsent [[emakeel]]ele pikaajaliselt muu keele keskkonnas viibimise tagajärjel. Mõne keele puhul nimetatakse aktsentideks ka piirkondlikke või mõnele sotsiaalsele grupile iseloomulikke häälduseripärasid, nt [[lõunaosariigid|lõunaosariikide]] aktsent [[Ameerika]] [[inglise keel]]es, kõrgklassi aktsent Briti inglise keeles.
Kerge või mõõdukas aktsent tavaliselt ei raskenda kõne mõistmist, kuid teatud juhtudel on aktsendil sotsiaalne konnotatsioon ning aktsendiga kõnelejasse võidakse suhtuda teisiti kui normipärase hääldusviisiga kõnelejasse.
==Vaata ka==
<nowiki>Sisesta formaatimata tekst</nowiki><nowiki>Sisesta formaatimata tekst</nowiki>==Vaata ka==
*[[Hääldusalus]]
Tere, Andres
Tänan vastuse eest. Jätan esialgu "kinnisidee" kõrvale ja vastan punkthaaval Teie väidetele.
1. Kinnisidee
2. Aktsendi tekke põhjus on ajus, mitte suus
3. Suuõõnes ei ole hääldamise jälgi
4. Peamine takistus - motivatsiooni puudus
5. Valdaval enamusel aktsent ei takista kõne mõistmist
6. Ebaoluline teema
7 Tabu ega vandenõud ei ole
8. Aktsent tuleneb eri keelte hääldusaluste erinevusest
9. Teatud juhtudel võib oma osa olla ka suuõõne ehitusel.
2. Beatrice Honikman, foneetikateaduse üks autoriteetidest, kirjeldab oma meetodit. Grupp
prantsuse üliõpilasi, tulevasi inglise keele õpetajaid, harjutavad B.H. juhatusel inglise
keele hääldamist. Äkki ühe osavõtja näoilme muutub inglisepäraseks, hääldamine paraneb
ja ta hüüab:"I´ve got it!" Kõigil on hea meel. Aga juba järgmisel leheküljel konstateerib
B.H. nukralt: "I am aware that I have touched only the fringe of the subject of articulatory
settings."
Prantsuse üliõpilane (üksainus grupist!) sai kätte artikulatsioonibaasi õige töö, aga see ei
toonud kaasa õiget hääldamist. Kas on veel paremat näidet vaja, et kummutada müüt emakeele
hääldusharjumustest?! Aju häält ei tee, see on hääldusorganite osa, täpselt nii nagu pilli-
mängija toob oma peas oleva meloodia kuuldavale - sõltuvalt pillidest - erineva "aktsendiga".
Keelte artikulatsioonibaasid ongi erinevalt kujundatud ja sissetöötatud pillid. Ma küsin:
"Mis on tõenäolisem, kas see, et hääldusprotsess selle kõige intensiivsemates kohtades
jätab artikulatsioonibaasi püsivad märgid või möödub kõik jäljetult?"
3. Miks mitte? Kui hääldamine jätab jäljed, siis saab need ka kindlaks teha. See on
foneetikutele täiesti läbiuurimata ala, valge laik. Mina olen selle probleemiga kaua
tegelenud ja võin oma seisukohta kaitsta faktidega.
4,5,6. Olen küsinud paljudelt foneetikutelt nende õnnelikkude järele, kes täiskasvanuna said
kätte võõrkeele õige hääldamise, aga ühtki nime ei nimetatud. Ka akadeemik Aristel ei olnud
näidet tuua.
See on tõesti tähelepanuväärne, et kümme ja rohkem aastat koolis võõrkeelt õppinute seas
ei ole ühtki usinat, kes viitsinuks hääldamisele vajalikku tähelepanu osutada, ehkki
paljudele on see kutsetööks vajalik. Ja nad alustasid keeleõpet lastena! Teie sõnadest
selgub, et polegi vaja. Kui niigi aru saadakse, siis milleks seal veel liigne ilu? Ei
tea, kuidas lennunduses, tõlkidena ja paljudel muudel aladel ebakorrektse hääldamisega
toime tullakse, kas kliendid nurisema ei hakka?
7. Tabu ja vandenõud ei ole, aga massimeedia on aktsendi tekkimise suhtes steriilne! Ainsaks
erandiks on minu artikkel Päevalehes, mis läbi mingi ime kohitsetul kujul avaldati. Ma olen
lugematud korrad pöördunud nii ajalehtede toimetuste (viimati mõni päev tagasi) kui ka
foneetikute poole sooviga, et sel teemal sõna võetaks, aga võta näpust! Mulle ajuti tundub,
et kogu laias ilmas olen mina ainus, keda see probleem huvitab.
8. Kas lapsed sünnivad hääldusaluste erinevusega või tekivad need hiljem millegi mõjul? Äkki on
see kõneprotsess? Aga milleks siis veel vaja on neid salapäraseid ajus pesitsevaid hääldus-
harjumusi? Wikipeedias on mitmel pool öeldud otse välja, et peaaegu kõik inimesed, kes
pärast lapsepõlve võõrkeelt õpivad, räägivad aktsendiga. Nii et praktiliselt keegi ei ole
õige hääldamise omandamiseks motiveeritud!!! Ja ülejäänute hääldamise õigsus on tõenäoliselt
kontrollimata.
9. Noh, suuõõne ehituse kui sellise võib ära jätta. See küll mõjutab häälekõla, aga praegu on
vaatluse all aktsendi tekkimine.
Võrreldes aastaga 1968 on asi siiski veidi edasi nihkunud - foneetikud on mõndagi oma optimismist
kaotanud. Ah soo, kinnisidee! See pole juba ammu enam paljas idee ja hoopiski mitte kinnine.
Kui alustasin oma hääldusharjutusi, taipasin varsti, et vene keele hääldamine tekib teises
kohas, aga sinna jõudmiseks tuleb kõrvaldada kopsust tuleva "suruõhuga" kudesid. See töö on
meeletult raske, ja pole üldse imelik, et ma foneetikute seisukohtades kohe kahtlema lõin.
Praegu ma juba võiksin veenda ka teisi oma seisukoha õigsuses, aga seismannite tõttu ei ole see võimalik.
Lugupidamisega,
Leonhard Klaar
| 