Jerome Bruner: erinevus redaktsioonide vahel

Bruneri varajane uurimustöö kognitiivse psühholoogia valdkonnas keskendus otsuste langetamise protsessidele probleemi-lahendus strateegiate korral eksperimentaalsetes sitatsioonides. Alates 1940. aastatest uuris Burner koos kolleegi Leo Postmaniga seda, kuidas vajadused, motivatsioon ja ootused (või vaimsed seisundid) mõjutavad taju. Nende lähenemine vastandas funktsionaalse perspektiivi tol ajal valdava formaalse seisukohaga, mis käsitles taju kui iseseisvat protsessi, mida tuleks vaadelda ümbritsevast maailmast eraldi. Kui Bruner ja Postman näitasid lastele ühe pikkusega mänguasju ja klotse, siis lapsed arvasid, et mänguasjad on pikemad kui klotsid, kuna lapsed eeldasid, et mänguasjad on suuremad kui klotsid. Edasistes eksperimentides, mis puudutasid mentaalseid seadumusi (''mental sets''), kasutasid Bruner ja Postman tahhistoskoopi, näitamaks katseisikutele lühikeseks ajaks mängukaarte lisades nende hulka mõned mittestandartsed kaardid, nagu näiteks punane risti kuningas. Eksperimentide käigus selgus, et kui katseisikuid pole mittestandardsete kaartide olemasolust teavitatud, siis nad neid ka ei märka. Lähenemine, mis seisneb selles, et inimese hoiakud ja suhtmuine sekkuvad sellesse, mida inimene tegelikult näeb ja kuuleb hakati nimetama uueks vaateks (''New Look'') psühholoogias ning Bruner oli selle koolkonna üks peamisi ideolooge.