Mõisa asutajaks oli 1626 või 1627 aastal Casper Krämer kui jagati Nils Jönssoni pärand tema poegade Johann ja Caspari Nilssoni vahel, kellest viimane sai oma valdusesse [[Kulna]] ja [[Lehola]] külad. Üsna peatselt rajas viimane Lehola küla maadele oma eluaseme, mida on mõisana nimetatud juba samal, 1627 aastal. [[Rootsi aeg|]Rootsi aja] lõpul mitmeid omanikke vahetanud mõis immiteeriti vabahärra [[Otto SchedingiScheding]]i võlgade katteks [[1707]]. aasta [[18. juuniljuuni]]l [[Tallinna magistraadilemagistraad]]ile. Pärast [[Põhjasõda]], [[1726]]. aastal siirdus mõis Gernetite[[Gernet]]ite perekonna valdusse, kelle kätte jäi see kuni [[1897]]. aastani. Siis omandas mõisa Woldemar Kirschbaum.
Alates [[1910]]. aasta 27. septembrist kuulus mõis prantsuse juurtega [[Girard de SoucantoniSoucanton]]i paruniperekonna omandisse. Parun [[Edmund Girard de Soucanton]] müüs mõisa [[14. aprillilaprill]]il [[1917]] sõlmitud lepingu alusel 250.000 rubla eest kahe eestlase kaasomandisse. Üks ostjaist oli [[Keila]] [[talupoeg]] August Busch ja teine agronoom Eduard Laur. Neilt kahelt mõis [[1919. aasta maareform|Maaseadus]]e alusel ka sundvõõrandati ning kinnistati 06[[6. veebruarilveebruar]]il [[1926]] Eesti Vabariigi nimele.
