Atonaalsus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
9. rida:
 
Alates 1920-ndatest aastatest kasutatakse ja diskuteeritakse mõistete atonaalne/atonaalsus abil sageli muusikateaduslikus ning vahel poleemiliselt ning lööksõnalikult ka ajakirjanduses mõistete ’tonaalne/tonaalsus’ eitusena.
 
Pärast Theodor Ludwig Wiesengrund-Adorno “Uue muusika filosoofia” (1949) ilmumist algas eelkõige saksa keeleruumis vahetegemine mõistete ’vaba atonaalsus’ posttonaalse, eeldodekafoonilise muusika tähenduses ning ’seotud atonaalsus’ dodekafoonia tähenduses vahel. Siitpeale võrdustavad mõningad autorid mõisted ’atonaalsus’ ning ’vaba atonaalsus’.
 
 
Mõiste ‘atonaalsus’ kasutamine on vahel seotud märkimisväärsete lahknevustega põhisõna tähendusest. Erinevusi esineb harmoonia (muusika vertikaali) või meloodia (muusika horisontaali) ning nende muusikateoreetilistes määratlustes, kuulamise rollis võrreldes nooditeksti visuaalse analüüsiga, käsitustega mõistes sisalduvast negatsioonist ning mõiste taustal olevate muusikaesteetiliste ja üldteoreetiliste ettekujutustega, esmajoones ülemhelide fenomeni tähenduse ning sellega seoses looduse kui ajaloo vastandmõistega.
20. rida ⟶ 23. rida:
 
Paralleelselt mõistete ’atonaalne/atonaalsus’ esinemisega on täheldatavad katsed kehtestada tema asemel kunstlikke mõisteid või kirjeldavaid formuleeringuid. Põhiliselt prantsuskeelses kirjanduses võeti alates aastast 1921 suhtes vastandlike mõistete paariga tonaalsus-atonaalsus kasutusele mõiste ’polütonaalne/polütonaalsus’. Josef Matthias Haueri ja Arnold Schönbergi arendatud dodekafoonilise meetodiga seoses hakati mõistet ’atonaalsus’ kasutama sünonüümina kompositsioonitehnilisele mõistele [[dodekafoonia]].
 
Pärast Theodor Ludwig Wiesengrund-Adorno “Uue muusika filosoofia” (1949) ilmumist algas eelkõige saksa keeleruumis vahetegemine mõistete ’vaba atonaalsus’ posttonaalse, eeldodekafoonilise muusika tähenduses ning ’seotud atonaalsus’ dodekafoonia tähenduses vahel. Siitpeale võrdustavad mõningad autorid mõisted ’atonaalsus’ ning ’vaba atonaalsus’.
 
 
Mõiste ’tonaalsus’ tähendusvälja piiramisega mõistega ’duur-moll-tonaalsus’ esineb alates 1910-ndate keskpaigast mõiste ’atonaalsus’ ülekandmist ka vanamuusikale, mida ei saa pidada õigeks.