Aadel: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P r2.6.4) (robot lisas: be:Дваране |
|||
105. rida:
==Vene aadel==
Moskva suurvürstiriigi aadelkond koosnes 3 liigist: [[bojaar]]id, [[okolnitšni]]d (''окольничи'') ja [[duumaaadlik]] (''Думные дворяне'').
Määratavad duumaadlikud (teenistusaadel), osalesid ''[[Bojaaride duuma]]'' tegevuses; tema komisjonide töös, juhatasid prikaase, täitsid õukondlikke ja sõjaväelisi kohustusi ja määrati ka linnade [[vojevood]]ideks. Duumaaadlikud olid koos duuma[[djakk]]idega seotud valitsejaga teenistuskohustuse tõttu ning seetõttu toeks tsaarile võimuvõitluses bojaaridega Bojaaride duumas.
{{vaata|Vene aadel}}
Venemaa keisririigi aadli kujunemise aluseks oli [[Peeter I]] eelse Moskva-[[Vene tsaaririik|Vene tsaaririigi]] aadelkond. Vene aadelkond ([[bojaarid]]) kujunes välja [[vürst]]ide relvastatud kaaskondadest ([[družiina]]d). Nn. "kroonuteenijate klassi" bojaaride tiitlid ei olnud pärilikud ja neil ei olnud kindlat maaomandit ning koosnes elukutselistest riigiteenistujatest, peamiselt sõjaväelastest. Teenistuse eest tasustati neid eraldatud külade ja talupoegadega. Kuid ei üks ega teine saanud nende era- ega pärusomandiks. Teenistusest lahkudes pidi aadlik talle kasutada antud maad riigile tagastama. Eriliste teenete eest võidi maad anda ka pärusvaldusse ja siis sai sõjaväeteenistujast (''воинник'')ust (''вотчинник'') ''votšina'' ehk [[pärusmõisnik]]. [[Teenisaadlik]]ku ja pärusmõisnikku lahutas niihästi sügav sotsiaalne kui ka psühholoogiline erinevus. Pärusmõisnikule oli sõda — riigi teenimine lahingus — erakorraline ja sugugi mitte oodatud sündmus, teenisaadlikule aga igapäevane töö. Bojaarist pärusmõisnik teenis valitejat ja kiindumusel maasse, Venemaasse oli tema jaoks veel lokaalse patriotismi varjund teenusaaadliku patriotism seevastu oli tihedalt seotud isikliku ustavusega riigivalitsejale ning oli riiklikku laadi. Bojaari silmis oli aadlik palgasõdur, ilma suguvõsata, alamast soost inimene ning ohtlik võistleja koha pärast riigitrooni juures, Aadliku silmis oli bojaar laiskvorst, kes valitseja teenimisest kõrvale hiilib, kes salamahti on alati valmis vandenõuks valitseja vastu. 17. sajandil hakkasid erinevused teenismõisa ja pärusmõisa vahel kaduma ning pärst tsaar Fjodor Aleksejevitsi 1682. aasta ukaasi, mis tühistas kohajärguse, sai valitsevaks jõuks riigiteenistusele suunatud aadelkond.
[[18. sajand]]i aluses Peeter I poolt alustatud reforme Venemaal toetasid teenisaadlikud, sest just aadli hulgast värvati uusi reformide läbiviijaid ning töötegijaid, keda senitundmatutel elualadel vajati: ohvitsere sõjaväele ja laevastikule, ametnikke ja diplomaate, administraatoreid ja insenere, õpetlasi. Pärast [[Venemaa keisririik|Venemaa keisririigi]] loomist võttis 1721. aastal võttis Peeter I kasutusele ka euroopalikke tiitleid: [[hertsog]]i-, [[krahv]]i- ja [[parun]]itiitli, mis siin varem olid puudunud. Kuna traditsioonilisi [[krahvkond]]i Venemaal polnud, siis kandis tiitel esialgu nime "[[Püha Rooma Impeeriumi krahv]]" ning seda saadi [[Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik|Püha Rooma Impeerium]]i [[Saksa-Rooma keiser|keisrilt]]. [[1722]]. aastal jagas [[Peeter I]] poolt koostatud [[teenistusastmete tabel]]iga kõik ametnikud ja ohvitserid 14 teenistusklassiks, rajades [[teenistusaadel|teenistusaadli]] seisuse ning tekkis [[isiklik aadel|isikliku]] ja [[pärusaadel|pärusaadli]] eristus. Venemaal varem eksisteerinud auastmeid ja ametikohti (bojaar, [[laudnik]] (''stolnik'')) ei kaotatud, need olid endiselt olemas, kuid rohkem neid ei jagatud ja järk-järgult, sedamööda kuidas nende valdajad välja surid, kadusid ühes nendega ka nende ametiastmed. Peetri reformide tagajärjel sai sõjaväeteenistuse monopoli ja ühes oli teenisaadlil ka ainuõigus omada pärisorje - talupoegi. Teenistusastmete tabel jaotas teenistusviisid sõjaväe-, tsiviil- ja õukonnateenistuseks.
| |||