Erinevus lehekülje "Flööt" redaktsioonide vahel

Lisatud 835 baiti ,  9 aasta eest
resümee puudub
{{toimeta}}
'''Flööt''' ([[itaalia keel|itaalia keeles]] ''flauto (traverso)'') on [[puupuhkpillid]]e hulka kuuluv [[soolopillid|soolo]]- ja [[orkestripill]]. KaasajalTänapäeval kasutatakse flööti ka jazz- ja rockmuusikas - neist viimase üks säravamaid esitajaid on näiteks Ian Anderson.
 
[[Partituur]]is noteeritakse flöödipartii tavaliselt kõige ülemisele noodijoonestikule [[viiulivõti|viiulivõtmes]]. [[Suur flööt]] noteeritakse in C, kuid flöötide perekonna muud pillid on [[transponeeriv muusikainstrument|transponeerivad muusikainstrumendid]]:
Flöödil on ca. 15 auku, mida saab klappidega katta. Klapid on enamasti kinnised. Paljud mudelid on aga auguga, n.-ö. brill- või ringklappidega, et võimaldada kaasaegses süva- ning levimuusikas kasutatavat glissandot. Klapimehhanismid on kinnitatud vedrutelgedele. Nende aukudeni, mille asukoht jääb sõrme tegevusulatusest välja, jookseb liigendülekanne. Mööda flöödi korpust kulgevad vedruteljed on ühtlasi flöödi amortiseerumise peapõhjusi, sest aastate jooksul avaldatud koormuse tõttu tõmbub flöödi sirge toru nende mõjul lõpuks kergelt kumeraks ning klappide padjad ei kata auke enam täpselt.
* [[pikoloflööt]] noteeritakse tavaliselt kas in C (kõlab kirjutatust oktav kõrgemal), in Des või in Es;
* [[altflööt]] noteeritakse kas in G, in F või in Es
Flööte on valmistatud muu hulgas õõnsastest [[luu]]dest, [[bambus]]est, [[savi]]st ja [[puit|puidust]]. Tänapäeval valmistatakse flööte ka kunstmaterjalidest, sealhulgas metalli- ja muudest sulamitest (sealhulgas [[klaas]]ist) ja [[süsinikkiud|süsinikkiust]]. Levinuim keskklassiflööt kannab enamasti hõbedaproovi 900.
* [[bassflööt]] noteeritakse kas in C või in B
* [[kontrabassflööt]] noteeritakse in G.
 
Mängiti nii otsast puhutavaid pikiflööte ([[plokkflööt|plokkflöödid]]) kui ka küljelt puhutavaid [[põikflööt]]e (traversflöödid). Viimastest areneski tänapäevane flööt. Flööt on ka ainuke puhkpill, millesse puhutakse mitte toru otsast vaid küljelt, hoides pilli suu ees põiki (paremale poole), sellest ka nimetus põikflööt (sks. "Querflöte"). Nüüdisaegse välimuse ja omadused andis flöödile saksa pillimeister [[Theobald Böhm]] ([[1794]]–[[1881]]). Plokkflöödi omapära võrreldes teiste puupuhkpillidega on ehituse lihtsus: puuduvad liikuvad osad.
 
== Ehitus ==
Madalas [[register|registris]] on flöödi hääl mahe ja sametine, keskmises õrn ja soe, kõrgemas registris säravalt kõlav. Flöödi tooni headust hinnatakse muuhulgas kahina puudumise järgi, mis tehniliselt tähendab õhujoa optimaalset fokusseeritust huulikust sissepuhumisel. [[Flažolett|Flažoletid]] ei ole flöödil - sarnaselt teiste kõrge registri pillidega - eriti meeldiva kõlaga. Flööt on nii soolo- kui ka orkestripill, temal saab mängida nii laulvaid [[meloodia]]id kui ka kiireid liikumisi. Orkestripillidest on flöötide [[partii (muusika)|partii]]d kõige liikuvamad ja tempokamad. Flööti nimetatakse tihti piiramatute väljendusvõimalustega pilliks. Üks huvitavaimalt kõlavaid mänguvõtteid on nüüdismuusikas kasutatav frullato, mille jaoks tuleb puhumise ajal ilma hääleta r-häälikut öelda. Erinevalt teistest puupillidest on flöödil väga lihtne mängida topelt-staccatot, mis seisneb ataki andmises kordamööda t- ja k-eksplosiooniga. Topelt-staccato kasutamise lihtsus võimaldab flöödil esitada kiireid ja tehniliselt ülikeerulisi partiisid, mis paljudele teistele instrumentidele jäävad kättesaamatuiks.
 
Flööte on valmistatud muu hulgas õõnsastest [[luu]]dest, [[bambus]]est, [[savi]]st ja [[puit|puidust]]. Tänapäeval valmistatakse flööte ka kunstmaterjalidest, sealhulgas metalli- ja muudest sulamitest (sealhulgas [[klaas]]ist) ja [[süsinikkiud|süsinikkiust]]. Levinuim keskklassiflööt kannab enamasti hõbedaproovi 900.
 
MängitiFlöödid niijagunevad otsast puhutavaidpuhutavateks pikiflöötepikiflöötideks ([[plokkflööt|plokkflöödid]]) kui kaja küljelt puhutavaidpuhutavateks [[põikflööt]]eideks (traversflöödid[[traaversflööt]])., Viimastestmillest areneskiarenes tänapäevane flööt. FlöötTänapäeval on kaflööt ainuke puhkpill, millesse puhutakse mitte toru otsast, vaid küljelt, hoides pilli suu ees põiki (paremale poole)põiki, sellest ka nimetus põikflööt (sks.saksa keeles "''Querflöte"''). Nüüdisaegse välimuse ja omadused andis flöödile saksa pillimeister [[Theobald Böhm]] ([[1794]]–[[1881]]). Plokkflöödi omapära võrreldes teiste puupuhkpillidega on ehituse lihtsus: tal puuduvad liikuvad osad.
 
Flöödil on ca. 15 auku, mida saab klappidega katta klappidega. Klapid on enamasti kinnised. Paljud mudelid on aga auguga, n.-ö. brill- või ringklappidega, et võimaldada kaasaegses süva- ning levimuusikas kasutatavat glissandot[[glissando]]t. Klapimehhanismid on kinnitatud vedrutelgedele. Nende aukudeni, mille asukoht jääb sõrme tegevusulatusest välja, jookseb liigendülekanne. Mööda flöödi korpust kulgevad vedruteljed on ühtlasi flöödi amortiseerumise peapõhjusi, sest aastate jooksul avaldatud koormuse tõttu tõmbub flöödi sirge toru nende mõjul lõpuks kergelt kumeraks ning klappide padjad ei kata auke enam täpselt.
 
 
== Mänguomadused ==
 
Tänapäevane flööt on äärmiselt mitmekülgsete mänguomadustega pill, mis võimaldab teostada nii laulvaid [[meloodia]]id kui ka virtuoosseid liikumisi. Flööti on hinnatud piiramatute väljendusvõimalustega pilliks.
 
Madalas [[register|registris]] on flöödi hääl mahe ja sametine, keskmises õrn ja soe, kõrgemas registris säravalt kõlav. Flöödil on lihtsalt teostatavad ka mitmesugused [[flažolett|flažoletthelid]] ja [[multifon]]id. Flöödi tooni kvaliteeti hinnatakse muuhulgas kahina puudumise järgi, mis mängijalt eeldab huulikusse puhutava õhujoa optimaalset fokusseeritust.
 
Flöödi üks huvitavaimalt kõlavaid mänguvõtteid on ''[[frullato]]'', mille puhul õhujuga möödub enne huulikuni jõudmist mängija r-häälikut artikuleerivast keelest.
 
Erinevalt teistest puupillidest on flöödil väga lihtne mängida topeltstakaatot, mis saavutatakse ataki andmises kordamööda t- ja k-eksplosiooniga. Topeltstakaato kasutamise lihtsus võimaldab flöödil esitada kiireid ja tehniliselt ülikeerulisi partiisid, mis paljudele teistele instrumentidele jäävad kättesaamatuiks.
 
Flöödipartii kirjutatakse üles [[viiulivõti|viiulivõtmes]], nii [[pikoloflööt|pikolo]]- kui sopranflöödi puhul on tegemist C-instrumentidega.
 
== Flööt nüüdismuusikas ==
* "neutraalne" kõlavärv, mida on kõige lihtsam saavutada vahemikus a1 kuni cis2
* heli glissandolaadne äralõikamine (''off-pitch'')
* [[kõlavärvitremolo]], ka [[kõlavärvitriller]], mille puhul sama kuuldava helikõrguse juures kasutatakse erinevaid põhitoone
 
=== Hingamisaparaat ja huuled ===
* [[keelelöök]], mis võib kõlada koos helikõrgusega või ilma selleta. Vahemikus c1 kuni f2 tekkivat helikõrguseta keelelöögi heli nimetatakse ka flöödi ''pizzicato''-efektiks
* [[timpaniefekt]], mis tekib, kui lüüa keelega vastu huuliku suuava see hetkeks sulgedes
* ülikiire ''[[staccato]]''stakaato. Flöödil on võimalik mängida stakaatos kuueteistkümnendiknoote temops 1/4 = 160 MM
* [[keeleramm]] (inglise keeles ''tongue ram''), mille puhul huuliku suuava kaetakse kogu suuga ning pressitakse seejärel keel jõuliselt ja väga kiiresti vastu hambaid. Lihtsaim viis saada õige kõla on öelda ingliskeelne sõna ''hot'' või häälikuühend 'ht'. Tekkiv heli kõlab suur septim noteeritust madalamal
 
 
=== Huulik ===
 
==Välislingid==
* [http://www.sfz.se/flutetech/ Mats Möller: New Sounds for Flute (inglise keeles, helinäidetega)]
 
 
{{commons|Category:Flutes|Kategooria:Flöödid}}
[[Kategooria:Puhkpillid]]