Pierre-Augustin Caron de Beaumarchais: erinevus redaktsioonide vahel

'''Pierre-Augustin Caron de Beaumarchais''' (1739[[24. jaanuar]] [[1732]] [[Pariis]] - [[18. mai]] [[1799]]) oli äärmiselt huvitava elu ja laia ampluaaga mees. Ta oli leiutaja, kellassepp, muusik, kirjastaja, spioon, relvakaubitseja, revolutsionäär ja näitekirjanik. Sündinud keskklassi kellasepa perekonda jättis ta 13 aastaselt kooli õpingud pooleli, et pühenduda ameti õppimisele oma isa juures. 21 aastaselt revolutsioneeris ta kellatööstuse leiutades uue kellamehhanismi, mis lubas hakata ehitama kellasid palju täpsemaks ja väiksemaks. Tema tehtud kellad olid väga pristiižsed ja Prantsuse eelviimase kuninga armuke kandis tema tehtud sõrmust, kuhu oli kell sisse ehitatud. Samal ajal huvitus Pierre-Augustin Caron de Beaumarchaise ka muusikast. Ta mängis mitmesuguseid pille, komponeeris muusikat ja muu seas andis harfi tunde Prantsuse õukonnas Loui XV tütardele. Kolmekümnendates otsustas ta sõita Hispaaniasse, et puhata ja katsetada rahus kirjutamist. Reisides avastas ta endas armastuse dramaturgia vastu ja tulnud tagasi oma reisidelt valmis tema käe alt mitmeid stsenaariume lavastuste jaoks ja helitöid. Tema kõige kuulsamad loomingud on Figaro ooperid – seville habemeajaja; Figaro pulm; patune ema. Samuti armastas Pierra-Augustin Caron de Beaumarchaise ka kirjandust. Peale Voltaire surma ostis ta tema tööde autoriõigused ja asutas kirjastuse, et hakata trükkima Voltaire töid. Prantsusmaal olid eel-revolutsioonilised ajad ja Voltaire töid polnuks saanud siis avaldada. Kirjastuse rajas Pierre-Augustin Caron de Beaumarchaise Saksamaale ja trükkis Voltairi teoseid seal. Kahtlustatuna koostöös revolutsionääridega kuulutati ta 18 sajandi lõpuaastatel Prantsusmaal persona non grataks ja ta veetis enamuse oma viimastest aastatest Saksamaal.