Teatavasti tekib võõrkeele rääkimisel nähtus, mida ebasobivalt aktsendiks nimetatakse. See praktiliselt kõiki inimesi puudutav probleem on unarusse jäetud: massiteabevahendid on tummad, eriala-kirjanduses välditakse seda teemat võimalust mööda või piirdutakse mõne uduse lausega. Eestikeelses Wikipeedias esindavad seda ala aastakümnete tagused seisukohad emakeele alateadlikest harjumustest, mille vist arheoloogid kusagilt välja kaevasid. Juba 1968. aastal Moskvas oldi neist loobutud (Jelena Brõzgunova).
Artikulatsioonibaasi õiged asendid ei tähenda veel õiget hääldamist, see ilmneb ka foneetikute töödes (Beatrice
Honikman), aga edasi nad minna ei oska.
Aktsendi tekkimise tegelikuks põhjuseks on varajases nooruses kõneprotsessi käigus artikulatsioonibaasis tekkivad püsivad muutused, mis on eri keeltel erinevad. Sealt tuleb aktsenti otsida, mitte uskuda jutte kellestki kusagil, kes täiskasvanuna omandas võõrkeele hääldamise nii hästi, et tegutses spioonina.
Foneetikud, ärgake! Käes on kolmas aastatuhat, ammu ei ole enam kohta kuulujuttudel põhinevatel teooriatel.
