Karl Kark: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
4. rida:
Tapeti kommunistide poolt [[1. detsembri riigipöördekatse]] ajal.
 
Karl Kark sündis 22. detsembril 1882. aastal Tartumaal Hellenurmes. 1901. aastal ta lõpetas Tartu Reaalkooli ja astus seejärel Peterburi Teedeinseneride Instituuti, mille lõpetas I järgu teedeinsenerina 1911. aastal. Peterburis õppides oli Kark üliõpilasseltsi Põhjala üks asutajatest. Põhjala kasvas välja Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsist, kus olid sisse võtnud juhirollid [[Viktor Kingissepp]] ja [[Jaan Anvelt]]. Enne kodumaale naasmist 1920. aasta novembris töötas Karl Kark Venemaal teedeinsenerina ja mitmes ametis veeteede alal.
 
Väljaõppinud insenerina sai ta tööd teedeministeeriumis, alustades nõunikuna „õigusegaõigusega ministri eest alla kirjutada“kirjutada. Mõne kuu möödudes, 6. aprillil 1921 nimetati Karl Kark teedeministri abiks ja 23. märtsil 1924. aastal sai temast F. Akeli valitsuse teedeminister. Karki ministriks oleku ajal pandi alus raadioside korraldamisele Eestis, ühendati kõik kitsarööpmelised raudteed Pärnu-Tallinna kitsarööpmelise raudtee valitsuse alla. 1923. aasta suvel anti ekspluatatsiooni Ellamaal turbakütusel töötav elektrijaam. Samal aastal tehti ajalooline ja perspektiivitundega otsus - elektrifitseerida 11,2 kilomeetri pikkune Tallinna – Pääsküla raudteeliin. 1. septembril 1924. aastal toimus peaproov, milles osales ka toonane teedeminister. Regulaarne liiklus sai alguse 20. septembril 1924. aastal. Ellamaa elektrijaamaga sõlmiti pikaajaline leping ning rajati 35- kilovoldine elektriliin Tallinna.
 
1924. aasta 1. detsembri varahommikul, saanud telefoni teel teate raudteejaamas toimuvatest korratustest, sõitis Kark kohale olukorraga tutvuma. Ta sattus sinna hetkel, kui jaam oli just mässajate poolt hõivatud. Teedeminister langes jaama ees kuulist tabatuna.