Harilik pihlakas: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Luckas-bot (arutelu | kaastöö)
P r2.7.1) (robot lisas: ja:セイヨウナナカマド
alapealkirjad
5. rida:
| seisundi_süsteem =
| seisundi_ref =
| pilt = HpihlakasSorbus aucuparia aka rowan.jpg
| pildi_seletus =
| pildi_laius = 250 px
17. rida:
| liik = '''Harilik pihlakas'''
| binaarne = ''Sorbus aucuparia''
| binaarse_autor = [[L.]]
| levikukaart =
| sünonüümid =
}}
[[Pilt:Hpihlakaoied.png|thumb|Hariliku pihlaka õied]]
'''Harilik pihlakas''' (''Sorbus aucuparia'') on [[roosõielised|roosõieliste]] [[sugukond (bioloogia)|sugukonda]] [[pihlakas|pihlaka]] [[perekond (bioloogia)|perekonda]] kuuluv [[puupüsik|mitmeaastane]] [[heitlehisus|heitlehine]] [[lehtpuu]].
 
Rahvapärased nimed: '''pihelgas''', '''pihlak''', '''pihl''', '''pihlapuu'''.
==Levik==
 
Pihlaka [[levila]] hõlmab peaaegu kogu [[Euroopa]], välja arvatud äärmises lõunaosas, kus ta kasvab üksnes mägedes, ning [[Põhja-Aasia]]s. Ta on levinud kõikjal [[Eesti]]s.
 
Väikestele asustamata meresaartele satub harilik pihlakas [[linnud|lindude]] abil, kes pihlakaseemneid söövad, meresaartele lendavad ja seal roojavad. Seemned säilitavad idanemisvõime ka linnu soolestikus.
 
Pihlakas talub hästi külma. Seetõttu suudab ta kasvada mägedeski: [[Briti saared|Briti saartel]] kuni kilomeetri, [[Prantsusmaa]]l kuni 2 kilomeetri kõrguseni, lõuna pool veelgi kõrgemal.
 
Pihlakas talub ka mitmesuguseid pinnaseid, alates õhukestest happelistest pinnastest kuni kaljulõhedeni. Ta kasvab suhteliselt sageli isegi [[epifüüt|epifüüdina]] teiste puude lõhedes ja tüvede harunemiskohtades, kuigi need taimed ei saa enamasti suguküpseks.
 
== Välimus ==
 
==Kirjeldus==
[[Pilt:Sorbus aucuparia fruits.jpg|thumb|left|Hariliku pihlaka viljad]]
Harilik pihlakas kasvab enamasti 4–10 meetri kõrguseks. Eesti kõrgeimad pihlakad ulatuvad isegi 20 meetrini. Maailma kõrgeim äramõõdetud pihlakas oli 28 meetrit kõrge. Jämedamate harilike pihlakate [[ümbermõõt]] küündib 2 meetrini.
 
[[Puukoor]] on noortel puudel sile ja hõbehall, vanadel puudel kahvatu hallikaspruun ja kestendav, vahel isegi lõhenenud.
 
Pihlaka võrsed[[võrse]]d on rohelised ja alguses karvased. Pärast muutuvad nad hallikaspruunideks ja karvututeks. Pihlakal on [[liitleht|liitlehed]], mis koosnevad paaritust arvust lehtedest: need paiknevad muidu paarikaupa [[vastak leheseis|vastakuti]], aga [[leheroots|rootsu]] tipus on otse rootsu sihis suunatud leht, millel ei ole paarilist. Lehti on ühes võrses 9–19, kõige sagedamini 13 või 15. Kogu liitleht on 10–22 cm pikk ja 6–12 cm lai, iga leht eraldi on 3–7 cm pikk ja 1,5–2,3 cm lai. Lehed on [[saagjas leheserv|saagja]] servaga.
 
Harilik pihlakas õitseb [[juuni]]s. [[õis|Õied]] on valged ja moodustavad [[pööris]]e, mis koosneb kuni 250 õiest ning on 8–15 cm läbimõõdus. Õis on 1 cm läbimõõduga ja 5 kreemikasvalge [[kroonleht|kroonlehega]]. Õisi tolmeldavad [[putukad]].
 
Pihlakal on [[õunvili]], mille läbimõõt on 6–9, harva kuni 14 mm. Viljad on toorelt rohelised, aga valmivad [[september|septembri]] lõpus ning muutuvad algul oranžideks ja siis punasteks. Viljas on kõige sagedamini 2, aga vahel kuni 8 [[seeme]]t. Viljad on söödavad. Nende maitse paraneb pärast esimesi [[öökülm]]i.
 
Pihlakas on [[diploid]]ne taim. Tal on 34 [[kromosoom]]i.
46. rida ⟶ 42. rida:
Pihlakad ei ela väga vanaks, tavaliselt piirduvad 100 eluaastaga.
 
==Levila==
==Õitsemine ja viljumine==
Pihlaka [[levila]] hõlmab peaaegu kogu [[Euroopa]], välja arvatud äärmises lõunaosas, kus ta kasvab üksnes mägedes, ning [[Põhja-Aasia]]s. Ta on levinud kõikjal [[Eesti]]s.
[[Pilt:Sorbus aucuparia fruits.jpg|thumb|left|Hariliku pihlaka viljad]]
Harilik pihlakas õitseb [[juuni]]s. [[õis|Õied]] on valged ja moodustavad [[pööris]]e, mis koosneb kuni 250 õiest ning on 8–15 cm läbimõõdus. Õis on 1 cm läbimõõduga ja 5 kreemikasvalge [[kroonleht|kroonlehega]]. Õisi tolmeldavad [[putukad]].
 
Pihlakas talub hästi külma. Seetõttu suudab ta kasvada mägedeski: [[Briti saared|Briti saartel]] kuni kilomeetri, [[Prantsusmaa]]l kuni 2 kilomeetri kõrguseni, lõuna pool veelgi kõrgemal.
Pihlakal on [[õunvili]], mille läbimõõt on 6–9, harva kuni 14 mm. Viljad on toorelt rohelised, aga valmivad [[september|septembri]] lõpus ning muutuvad algul oranžideks ja siis punasteks. Viljas on kõige sagedamini 2, aga vahel kuni 8 [[seeme]]t. Viljad on söödavad. Nende maitse paraneb pärast esimesi [[öökülm]]i.
 
Pihlakas talub ka mitmesuguseid pinnaseid, alates õhukestest happelistest pinnastest kuni kaljulõhedeni. Ta kasvab suhteliselt sageli isegi [[epifüüt|epifüüdina]] teiste puude lõhedes ja tüvede harunemiskohtades, kuigi need taimed ei saa enamasti suguküpseks.
 
==Paljunemine==
Väikestele asustamata meresaartele satub harilik pihlakas [[linnud|lindude]] abil, kes pihlakaseemneid söövad, meresaartele lendavad ja seal roojavad. Seemned säilitavad idanemisvõime ka linnu soolestikus.
 
Pihlaka vilju söövad meeleldi paljud linnud, eriti [[rästas|rästad]], kes neid ka levitavad. Seemneid söövad [[leevike]]sed ja [[vint|vindid]]. Talve tulekul pihlakamarjad ei pudene, vaid jäävad puu külge ning siis, kui maapind on lume all ja muud toitu pole, söövad pihlakamarju juba kõik linnud, kes näljas on, kaasa arvatud [[vareslased]].
64. rida:
*[[Jana-Maria Habicht]]: [http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=204966 "Taimetark: harilik pihlakas"] SLÕhtuleht, 2. september 2006
 
[[Kategooria:Eesti katteseemnetaimedpuud]]
[[Kategooria:Pihlakas]]
 
 
[[an:Sorbus aucuparia]]