Vanausulised: erinevus redaktsioonide vahel

[[1681]] ja [[1685]] aasta kirikukogud andsid õnnistuse nn idainkvisitsioonile ning algas vanausuliste tagakiusamine. Rakendati [[surmanuhtlus]]t, peksu, [[küüditamine|küüditamist]], vara konfiskeerimist; hukatute arvu on hinnatud mitmele kümnele tuhandele. Pealöök anti vastupanijate keskusteks kujunenud [[klooster|kloostrite]] pihta, mida mõnel pool oldi sunnitud sõjaväega piirama. Tühjenenud kloostritesse toodi mujalt uued asukad, kes said ka uue vaimulikkonna alustaladeks.

[[Pilt:Surikov morozova.jpg|thumb|right|220px|Bojaarinna Morozova<br>Vassili Surikovi maal]]

 

Arveteõiendamine kestis [[Peeter I]] ajani, mil tagakiusamine vähenes peamiselt seetõttu, et pragmaatiline tsaar nägi vanausulistes eeskätt maksumaksjaid.

Vanausulised ei tunnista [[patriarh Nikon|Nikoni]] reformidega tehtud muudatusi [[liturgia]]s ja rituaalides. Nad löövad endiselt risti ette kahe sõrmega, kasutavad reformide-eelset [[pühakiri|pühakirja]] ja [[lauluraamat]]ut. Jumalateenistustel lauldav [[koorilaul]] on ühehäälne, kasutatakse spetsiaalset arhailist [[noodikiri|noodikirja]]. Ristimine vanausuliste moodi toimub ristitava kolme üleni vettekastmisega. Kasutatakse vana [[Bütsants|bütsantslikku]] ikoonimaalimisstiili, kasutatakse ka väärismetallist ja reljeefseid [[ikoon]]e. Ei austata [[pühak]]uid, kes on pühakuks tunnistatud pärast [[1666]]. aastat, kuid austatakse mõningaid oma pühakuid (nagu Avvakum Petrovitš), keda omakorda ei tunnista [[õigeusu kirik]]. Lastele valitakse nimed [[kirikukalender|kirikukalendrist]].

 

 

Rangemates sektides pole meestel lubatud habet ajada, ei tohi juua [[kohv]]i, mõnes harus ka musta [[tee (jook)|teed]], suitsetamist peetakse [[patt|patuks]]. Eriti ranged vanausulised ei jaga isegi oma toidunõusid ja tarbeesemeid võõrausulistega.

 

== Vanausulised Eestis ==

 

Aastast [[1740]]. on andmeid vanausuliste palvemaja avamisest [[Kükita]]l, andmeid on veel palvemajadest 19. sajandi alguses: [[Kasepää]]l, [[Kallaste]]l, [[Mustvee]]s, [[Varnja]]l, [[Piirissaar]]el ja [[Kolkja]]l. <ref>[http://www.baznica.info/paulus/2007/02/uploads/files/index.php?name=Pages&op=page&pid=1470 Остальцы Русской Древлеправославной веры]</ref>.

Kuna vanausulised ei tunnistanud Vene Keisririigi ametlikku riiklikku õigeusku olid nad [[Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmas Osakond|Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmanda Osakonna]] poolse pideva järelvalve all. Vastavalt Venemaa keisririigi Seadustekogu köite 14 §14 kohaselt oli otsustavalt keelatud "raskolnikute kirikute ja palvemajade ehitus, samuti ka vanade palvemajade ümbertegemine ja parandamine" (''воспрещена как постройка новых раскольнических церквей и часовен, так и переделка и починка старых'')<ref>[http://www.starover.ee/doc/docs_history.rtf Документы по истории староверов Эстонии в XIX веке]</ref>.

 

 

18. sajandi lõpus asus [[Peipsi]]veere kaluriküladesse arvukalt vanausulisi [[Vitebsk]]i ümbrusest, [[Novgorod]]i ja [[Tver]]i kubermangust. Peamiselt olid need fedossejevlased ja pomoorlased. Ehitati mitmeid palvemaju. Novgorodist Eestisse põgenenud kaupmees Nikitin ja üks Moskva bojaar tõid kaasa kirikuraamatuid ja muid liturgilisi tarvikuid. Nikolai I valitsusajal vanausuliste pühakodasid suleti ja lammutati. Keelati vanausu tavade kohaselt [[ristimine|ristida]], [[laulatus|laulatada]] ja matta. Asutati [[kirikukool]]id, kus lapsi õpetati õigeusu vaimus. Säilis vaid üks palvemaja [[Kasepää küla]]s. Võimude surve nõrgenedes hakkasid vanausulised organiseerima salajasi "tädikoole", kus anti vanausu õpetust. Tüdrukuid saadeti [[Peterburi]] ja [[Pihkva]]sse õppima lugemist, koorilaulu ja [[ikoon]]ide tikkimist. Käsitsi paljundati vanu käsikirju.

 

 

Lõuna-Eestis oli vanausuliste kogukonnad, kuhu kuulus ligi 3000 inimest 19 külas [[Peipsi järv]]e ümbruses: [[Laiuse]]-[[Tähtvere]], [[Võtikvere]], [[Kokora]], [[Alatskivi]], [[Kavastu]], [[Kastre]] ja [[Ahja]] külades.

 

 

Alles [[1863]]. aastal, keiser [[Aleksander I]] valitsemisajal võisid vanausulised (pomoorid) Tartus ehitada palvemaja [[Põigu tänav (Tartu)|Põigu tänav]]al, kuid seegi ilma kellatornita. 19. sajandi teisel poolel oli Tartus umbes 500 vanausulist, kes elasid kompaktselt 3. politseijaoskonna piires, kuid omasid tihedaid sisemeid Peipsiääre vanausulistega [[1897. aasta rahvaloendus]]e andmeil oli Tartus 438 vanausulist.

1920.–1930. aastail oli Eestis kümme tuhat vanausulist, kes moodustasid 12 kogudust Peipsimaal, [[Tartu]]s ja [[Tallinn]]as.

 

Koguduse esimene esimees oli: [[Filaret Prussakov]] (''Филарет Федорович Пруссаков''), seejärel I.M Pogdornõi 1930-1945.

 

Regulaarselt toimusid vanausuliste kongressid, tegutses kesknõukogu, ehitati uusi palvekodasid (Tallinnas- [[Kristiine linnaosa]]s [[Kibuvitsa tänav]]al maja nr. 6<ref>[http://www.epl.ee/artikkel/474046 Vanausuliste palvela teadmata kadunud kuppel taastatakse peagi ]</ref>). [[22. aprill]]il [[1936]] asutati [[Vanausuliste Usuühingute Liit Eestis]].

 

 

Nõukogude võim likvideeris vanad kultuurharidusseltsid ning alustas repressioone vaimsete liidrite vastu. [[Kolhoos]]ikord lõikas läbi vanausuliste elukorralduse majanduslikud juured, nende külad tühjenesid. Palvemajades käimist jätkasid peamiselt naised ja eakamad inimesed. Vanausu taassünd algas [[1995]]. aastal, kui taastati [[Eesti Vanausuliste Koguduste Liit]]. Eestis on registreeritud 11 vanausuliste kogudust – 9 Peipsimaal, Tallinnas ja Tartus kummaski üks.