Üliõpilasselts Liivika: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
44. rida:
===ÜS Liivika Eesti Vabariigi ajal===
 
Seltsi tegevus taastati esimesel võimalusel. Et pärast Moskvast lahkumist oli enamik seltsi liikmeid ja vilistlasi koondunud Tallinna, siis peeti esimene iseseisvusaegne koosolek 16. veebruaril 1920 seal. Esialgu otsustati jätkata tegevust Tallinnas, sest õpingute võimalusedõpinguvõimalused Tartus polnud veel selgunud. Sama aasta sügissemestril alustas tegevust Tartu Ülikool. Kohe siirdus sinna õpinguid jätkama rühm REÜSi liikmeid. Uutes oludes avanesid seltsi tegevuseks uued võimalused. Organisatsioon jäi püsima; aateid ja traditsioonetavasid kanti edasi. 5. detsembril 1920 peeti Asutava Kogu ruumes rohke osalusega nõupidamine, kus otsustati seltsi tegevus viia üle Tartu. Sellega seoses tekkis küsimusseltsi ka seltsi nime suhtesküsimus, sest endine enam Tartus enam ei sobinud. Arutati kakas naistevõtta seltsi liikmeks võtmiseka küsimustnaisi, ent otsustati siiski jääda meesseltsiks. Järgmisel semestril algas seltsi korraline tegevus Tartus, esialgu kitsastes oludes.
14. veebruaril 1921 arutati seltsi nime muutmise küsimust. Jaan Mets ja keelemees Johannes Voldemar Veski pakkusid nime Liivi. Herman Anderson arvas, selleet kõlavatsee kõlab liiga naiselikult, janing pakkus enda ningja Jaan Kivisilla nimel Liivika. Hääletusel sai viimane ettepanek neli, esimene ühe hääle ning sellenimeline selts registreeritigi Tartu Ülikooli juures 21. veebruaril 1921.
 
14. veebruaril 1921 arutati seltsi nime muutmise küsimust. Jaan Mets ja keelemees Johannes Voldemar Veski pakkusid nime Liivi. Herman Anderson arvas selle kõlavat liiga naiselikult ja pakkus enda ning Jaan Kivisilla nimel Liivika. Hääletusel sai viimane ettepanek neli, esimene ühe hääle ning sellenimeline selts registreeritigi Tartu Ülikooli juures 21. veebruaril 1921.
 
Iseseisvunud Eestis algas seltsielu uus etapp, mis tõi kaasa uusi ülesandeid ja eesmärke. Rõhuasetus pandi liikmete sisekasvatusele, seda tehti nii seltsi astujate hoolika selekteerimise kui ka vanamehe institutsiooni kehtestamise ja tegevusega. Kodukorras lähtuti REÜSi põhimõttest, mille järgi nii selts kui ka üksikliige pidi võõrale abile lootmata omal jõul toime tulema. Sellega eristuti korporatsioonidest, ent see ei tähendanud, et Liivika liige ei võinud loota seltsi abile.