Kullerkupp: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
Sillu12 (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
25. rida:
Eelistab kasvada niiskematel niitudel, [[puisniit]]udel ja ka [[mets]]aservades. [[Mandri-Eesti]]s on ta tavaline, saartel kohtab harvemini.
 
Üks kullerkuppude puhmik annab mitu kaunist õievart, jakasvade sealsamasmoodustavad lähedalsageli kasvabkogumeid. veelKannatab hulganistiümberistutamist. väiksemaid,Dekoratiivsuse kuidtõttu samutivõib õitsevaidkohati taimi.olla Ka peenral võibohustatud kullerkupupuhmikmassilise vägamüügiks suureksärakorjamise kasvadatõttu.
 
KullerkuppViljade paljunebtipul seemneteasetseb abilkonks, mismille iseabil taimestvili kuigi kaugele ei levi. Kaugemale saavad needkinnitub loomade abiga.kasvadesse Lähedaltja vaadateslevib onnii kullerkupu viljad üpris huvitavadkaugemale. KõigepealtRasked võibseemned näha ümarat läikivat nutti. See kerajas moodustis on alles tema koguvili, mis koosneb veidi hernekauna meenutavatest viljadest. Viljade tipul on väike kõver konksuke. Selletuule abil saabei ta haakuda mõne mööduva looma või ka inimese külge.levi: Kuikui aga keegi vilju laiali ei kanna, siis pudenevad kullerkupu väikesed ja läikivad mustad seemned taime lähedusse.
 
Juurmised lehed pikarootsulised, sõrmjalt 3-5-jagused, saagja servaga. Varrelehed lühirootsulised, väiksemad. Lehelaba pikkus ja laius 5–10 cm. Kollased kerajad õied 3 cm läbimõõduga, üksikult varre otsas, õitsemise ajal ei avane nad kunagi, kaitstes nii õietolmu niiskuse eest.
Omapärased on ka kullerkupu õied, sarnaseid ei leidu ühelgi teisel Eesti taimel. Need on väikese ümara palli kujuga, veidi ülevalt lapikuks surutud. Kullerkupu kollased õielehed, mis peidavad sageli kõiki teisi õie osi, on hoopis tupplehed. Kuid kroonlehed on kullerkupul siiski olemas, ent need on muundunud kitsasteks, suure meemahutiga lehekesteks. [[Nektar]] kostitab putukaid tolmeldamise eest. {{kas|Ka emakatega pole kõik tavalist moodi}}. Neid on kullerkupul palju rohkem kui tavaliselt teistel taimedel. Õitseb mais–juunis.
 
Kasvab niisketel ja märgadel rohumaadel. Eestis esineb üsna sageli, kuid ebaühtlaselt.
Juurmised lehed pikarootsulised, sõrmjalt 3 - 5-jagused, saagja servaga. Varrelehed lühirootsulised, väiksemad.
 
Värske taim on [[protoanemoniin]]i tõttu mürgine.