Tsiteerimine (filosoofia): erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
|||
120. rida:
Erinevalt pärisnime- ja kirjelduseteooriast seletab demonstratiiviteooria, miks on võimalik algusest peale mõista ja luua piiramatul arvul tsitaate, olenemata sellest, millised väljendid jutumärgistatakse: tsiteerida saab kõike, mida saab ära tuua. Selge on ka see, miks tsiteeritavat väljendit ei saa asendada seotud muutujaga: ta on loogilise vormi poolest väljaspool lauset. Tsiteerimisel tekkiva [[läbipaistmatu kontekst|konteksti läbipaistmatus]] seletub näitava asesõna "see" loodud konteksti läbipaistmatusega.
[[Segatsiteerimine|Segatsiteerimist]] seletab Davidson (1979) nii: "Ma ütlesin, et demonstratiiviteooria järgi ei ole tsiteeritav materjal – semantiliselt – tsiteeriva lause osa. Aga see on tugevam, kui on tarvilik või soovitav. Näitamise võtet saab rakendada millele tahes, mis on näitaja mõjuulatuses, ning pole põhjust, miks väljendi mainimise protsessis ei võiks näidata aktiivses kasutuses olevale tekstilõigule." (lk 91). Näiteks saab lauset "Quine ütles, et tsiteerimisel "on teatud anomaalne joon"" analüüsida nii: "Quine ütles – kasutades sõnu, mille
See innovatiivne teooria tekitas elava diskussiooni. Teooria pooldajate seas on olnud [[Barbara Pattee]], [[Manuel García-Carpintero]], [[Hermann Cappelen]] ja [[Ernest LePore]]. Teooria on esile kutsunud rea vastuväiteid.
| |||