Ava peamenüü

Muudatused

Suureks avastuseks, millel oli hiljem sügav mõju elektroonilise muusika arengule, oli [[Lee DeForest]]i 1906. aastal leiutatud trioodaudion (triode audion ehk audion tube). See oli esimene termiline ventiil või vaakumtoru, mis viis muuhulgas elektiliste signaalide loomise ja võimendamiseni, raadioülekanneteni ja elektrilise arvutamiseni.
 
Oma 1907. aastal ilmunud tekstis Helikunsti uue esteetika visand (''Entwurf einer neuen Ästhetik der Tonkunst'' [http://de.wikisource.org/wiki/Entwurf_einer_neuen_%C3%84sthetik_der_Tonkunst]) arendas [[Ferruccio Busoni]] teooriat kolmandiktoonidest, mille tekitamiseks ta pidas sobivaimaks kasutada dünamofoni. Selles tekstis on teisigi ideid, mida oli võimalik realiseerida alles elektroonilise muusika vahenditega 1950-ndatel aastatel. Muuhulgas pakkus ta välja idee kõlavärvimeloodiast (Klangfarbenmelodie), mida [[Arnold Schönberg]] esimest korda käsitles oma “Harmooniaõpetuses” (Harmonielehre, 1911) ja ka hiljem kui sobivat kontseptsiooni varasele elektroonilisele muusikale. Ka [[Edgar Varèse]]’i ja itaalia futuristide müraesteetika on mõjutanud elektroonilise muusika kõlakujundust.
 
Kuigi futuristid ei konstrueerinud otseselt elektroonilisi muusikainstrumente või loonud elektroonilist muusikat, on nende panus elektroonilise muusika idee arengusse väga suur. 11. märtsil 1913 avaldas [[Luigi Russolo]] futuristliku manifesti “[[Mürade kunst]]”. 21. aprillil 1914 toimus Milaanos esimene müramuusika kontsert. Russolo kasutab seal oma akustilisi mürainstrumente [[intonarumori]]sid, mille helisid tekitatakse käsitsi ja võimendatakse megafonide abil. Juunis 1914 toimus samalaadne kontsert Pariisis.