Nikolaus Otto: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Puuslik (arutelu | kaastöö)
Puuslik (arutelu | kaastöö)
23. rida:
Ajaloolaste uurimused on näidanud, et itaallased [[Eugenio Barsanti]] ja [[Felice Matteucci]] patenteerisid Londonis esimese toimiva sisepõlemismootori juba 1854. aastal (pt. Num. 1072). Peetakse võimalikuks, et Otto võis sellest osaliselt malli võtta, kuigi mingit dokumentaalset tõendit selle väite kinnituseks ei ole suudetud esitada. Neljataktilise mootori olid Ottost varem ning teineteisest sõltumatult patenteerinud ka austerlane [[Christian Reithmann]] aastal 1860 ja prantslane [[Alphonse Beau de Rochas]] aastal 1862. Christian Reithmann pöördus kohtu poole, kuna tema arvates kuulus neljataktilise mootori leiutaja au just temale. Kohtu otsusega kuulutati 1886. ja 1889. aastal nn Otto patendid Saksamaal kehtetuks. Teised riigid tegid seejärel sama <ref name="Chronik der Technik">Chronik der Technik, ''Weltbild Verlag'': 1997, ISBN 3-86047-134-1, lk 296</ref>.
 
Selleks, et Nikolaus Otto ennast edaspidigi neljataktilise mootori leiutajaks saaks pidada, tuli Otto patente omanud Deutz AG-l Reithmanniga kompromiss kokkuleppekokkulepe sõlmida. Selle järgi maksti Reithmannile 25 000 kuldmarka ja garanteeriti talle eluaegne pension. Deutz AG-l õnnestus leping kuni 1949. aastani salajas hoida, mil see lõpuks Reithmanni biograafi poolt raamatus avalikustati.
 
Felice Matteucci üritas ka protsessida, kuid tema kaebusi kohus ei rahuldanud.