Ülijuhtivus: erinevus redaktsioonide vahel

[[Pilt:Supraleitung.jpg|right|222px|thumb|[[Meissneri effekt]] ]]

Nähtuse avastas [[1911]]. aastal Hollandi füüsik [[Heike Kamerlingh-Onn]]es, õieti tema doktorant [[Gilles Holst]], kes leidis, et veeldatud [[heelium]]isse (temperatuur 4 K ehk –269 °C) paigutatud elavhõbeda elektritakistus muutub hüppeliselt nulliks. Pahandanud doktorandiga täiesti ebausutavate tulemuste pärast, istus juhendaja ise aparaatide taha ning tema hämmastuseks leidsid õpilase mõõtmised korduvalt kinnitust.

Tänapäeval rakendatakse ülijuhtivust laialdaselt [[Tuumamagnetresonantsspektroskoopia|tuumamagnetresonantsspektromeetrites]], [[tomograafides]], jt., seadmetes.