Erinevus lehekülje "Pius II" redaktsioonide vahel

Lisatud 25 511 baiti ,  9 aasta eest
resümee puudub
P (robot muutis: mk:Папа Пиј II)
{{Infobox Pope|Paavstinimi = Pius II
|Pilt = [[Image:Pintoricchio 012.jpg|280px250px]]
|Ilmiklik nimi = Enea Silvio Piccolomini
|Valitsemisaja algus= [[19. august]] [[1458]]
'''Pius II''' ('''Enea Silvio Piccolomini''' või ladinapäraselt '''Aeneas Sylvius''', [[18. oktoober]] [[1405]] – [[14. august]] [[1464]]) oli [[paavst]] [[1458]]–1464. Ta oli 210. paavst.
 
Enea Silvio Piccolomini sündis [[Siena|Siena linnriigile]]le kuuluvas [[Pienza|Corsignanos]], mille ta lasi hiljem nimetada ümber Pienzaks. Tema vanemad olid vaesunud aadlik Silvio Piccolomini, kes suguvõsa pärimuse järgi põlvnes [[Romulus]]est, ja Vittoria Fortiguerra. Enea Piccolomini oli pere 18 ([[Salvador Miranda]] järgi 21) lapsest vanim. Ta pidi perekonna viletsa majandusliku olukorra tõttu aitama nooruses harida oma vanemate [[mõis]]a [[põld]]e Corsignano lähedal.
[[File:Dom_Fassade3-_s.jpg|thumb|left|Pienza katedraal. Pius II pühitses katedraali [[29. august]]il [[1462]].]]
Piccolomini sai alghariduse ühelt [[preester|preestrilt]]. Ta astus 18-aastasena [[Siena ülikool]]i ning õppis seal [[õigusteadus]]t, olles ''[[Catholic Encyclopedia]]'' järgi usin üliõpilane, ehkki ei järginud sugugi laitmatut eluviisi. Seejärel asus ta [[õpetaja]]na elama Sienasse. [[Siena Bernardino]] [[jutlus]]ed mõjutasid teda ja palvetades [[1425]] selle [[pühak]]u haual, avastas ta kutsumuse [[klooster|kloostrieluks]], kuid sõprade mõjutusel loobus ta sellest kavatsusest.
 
[[Francesco Filelfo]] eeskujust innustatuna õppis Piccolomini [[1429]]–[[1431]] [[Firenze ülikool]]is [[klassikaline filoloogia|klassikalist filoloogia]]t ja [[poeesia]]t. Seejärel reisis ta [[Bologna]]s, [[Ferrara]]s ja [[Milano]]s, kuid naasis sugulaste tungival palvel Sienasse juuraõpinguid jätkama.
Piccolomini sai alghariduse ühelt [[preester|preestrilt]]. Ta astus 18-aastasena [[Siena ülikool]]i ning õppis seal [[õigusteadus]]t, olles ''[[Catholic Encyclopedia]]'' järgi usin üliõpilane, ehkki ei järginud sugugi laitmatut eluviisi. Seejärel asus ta [[õpetaja]]na elama Sienas. [[Siena Bernardino]] [[jutlus]]ed mõjutasid teda ja palvetades [[1425]] selle [[pühak]]u haual, avastas ta kutsumuse [[klooster|kloostrieluks]], kuid sõprade mõjutusel loobus ta sellest kavatsusest.
 
[[Francesco Filelfo]] eeskujust innustatuna õppis Piccolomini [[1429]]–[[1431]] [[Firenze ülikool]]is [[klassikaline filoloogia|klassikalist filoloogia]]t ja [[poeesia]]t. Seejärel reisis ta [[Bologna]]s, [[Ferrara]]s ja [[Milano]]s, kuid naasis sugulaste tungival palvel Sienasse jätkama juuraõpinguid.
 
Teel [[Baseli oikumeeniline kirikukogu|Baseli oikumeenilisele kirikukogu]]le läks 1431 Sienast läbi [[Fermo piiskop]] [[Domenico Capranica]], kes kutsus Piccolomini oma [[sekretär]]ina kirikukogule kaasa. Pärast seiklusrikast reisi jõudsid nad [[1432]] kohale. Nad taunisid [[kontsiliarism|kontsiliaristidena]] paavst [[Eugenius IV]] poliitikat. Peale selle ei tunnustanud Eugenius IV Capranica [[kardinal|kardinalitiitlit]].
Piccolomini lahkus Capranica juurest madala palga tõttu ja asus [[Freisingi piiskop]]i [[Nicodemo della Scala]], [[Novara piiskop]]i [[Bartolomeo Visconti]] ja kardinal [[Niccolò Albergati]] teenistusse, kes oli paavsti [[legaat]] kirikukogul. Piccolomini saatis kardinal Albergatit mitmel reisil, sealhulgas [[Arras]]i kongressile, kus [[1435]] arutati [[Burgundia hertsogiriik|Burgundia]] ja [[Prantsusmaa]] vahelise rahulepingu sõlmimist.
 
Aastal 1435 saatis kardinal Albergati ta salajase ülesandega [[Šotimaa]]le. Piccolomini külastas seiklusrikka missiooni käigus ka [[Inglismaa]]d. Ühel väga tormisel laevasõidul tõotas ta juhul, kui tajõuab elusana randa jõuab, kõndida jalgsi sadamast kuni lähima Jumalaema kirikuni. Ta maabus [[Dunbar]]is ning kõndis sealt läbi [[jää]] ja [[lumi|lume]] [[Whitekirk]]i. Sellest [[palverännak]]ust said alguse [[podagra|podagrahood]], mille allkäes ta kannatas elu lõpuni kannatas.
 
Kui Piccolomini [[Basel]]isse naasis, oli kardinal Albergati sealt juba lahkunud. Tänu oma [[humanism|humanistlikule]] haridusele ja kõnemehevõimetele sai ta [[ilmik]]una kirikukoguskirikukogul tähtsaid ameteid, nagu ''scriptore'', abbreviaator ja peaabbreviaator. Ta toetas [[Savoia hertsog]]i [[Felix V|Amedeo VIII]] seadmist [[vastupaavst]]iks, sest kirikukogu oli paavsti ametist tagandanud. Piccolomini oli tema paavstiksvalimisel tseremooniameistriks. Ta kuulus delegatsiooni, mis eskortis Felix V Baselisse. Ta sai [[5. november|5. novembril]] [[1439]] Felix V sekretärsekretäriks, kaitses tema ametisse seadmist ja tunnustas Baseli kirikukogu õigusi paavsti poolt kokku kutsutud [[Firenze kirikukogu]] vastu, kuhu paavsti pooldajad olid siirdunud.
 
''Catholic Encycopedia'' andmeil mõistis Piccolomini, et Baseli kirikukogu positsioon ei ole pikas perspektiivis kaitstavjätkusuutlik. Viibides [[1442]] kirikukogu saadikuna [[Frankfurdi riigipäev]]al, leidis ta võimaluse tõmbuda tagasi paavst Eugeniust toetava [[Saksa kuningas|Saksa kuninga]] ([[1452]]. aastast [[Saksa-Rooma keiser|keisri]]) [[Friedrich III (Saksa-Rooma keiser)|Friedrich III]] õukonda. [[11. november|11. novembril]] 1442 lahkus ta Baselist, et sõita [[Viin]]i. Jaanuaris [[1443]] asus ta tööle Saksa-Rooma riigi [[kantselei]] sekretärina. Piccolomini jäi paavsti ja vastupaavsti tülis esialgu [[neutraalsus|neutraalsele]] positsioonile ning soovitas sedanii teha ka FriedrichileFriedrichil. Aastani [[1445]] viibis ta põhiliselt keisri õukonnas [[Wiener Neustadt]]is ja [[Graz]]is. Ta krooniti vabameelsete värsside ("Ma ei ole kastraat") ja mitmete teenete eest [[27. juuli]]l 1442 õukonna pärjatud poeediks (''[[poeta laureatus]]'') ning teda [[protežeerima|protežeeris]] keisri kantsler [[Kaspar Schlick]], kelle üht armuseiklust Sienas ülistas ta [[Giovanni Boccaccio]] stiilis romaanis "''Eurialus et Lucretia''". Sel ajal pidas ta [[Viini ülikool]]is loenguid antiikpoeetidest, millega ta avaldas olulist mõju saksa humanismile.
 
Aastal [[1444]] etendas Piccolomini tähtsat osa [[Nürnbergi riigipäev]]al. Aastal 1445 saadeti Felix V teenistuses olev Piccolomini [[Rooma]] lähetusele, mille ülesandeks oli paavsti veenda uue kirikukogu kokkukutsumises. Seal leppis paavst Eugenius IV ametlikult temaga ja ta vabastati kiriklikest karistustest, mis ta oli saanud Baseli kirikukogu toetajana ja vastupaavsti ametnikuna. [[8. veebruar]]il [[1446]] sai Piccolomini paavsti sekretäriks ja naasis Saksamaale paavsti ülesandega. Diplomaatilise osavusega lahendas ta paavsti [[kuuria]] ja Saksa [[kuurvürst]]ide vahelisi erimeelsusi. [[September|Septembris]] 1446 Frankfurdi riigipäeval õnnestus tal likvideerida kuurvürstide liiga, mille järel hakkas riigipäeva enamus toetama paavsti ja Friedrichit. Piccolomini osales ka delegatsioonis, mismille tegevuse tulemusena saavutastunnustas peaaegu kogu [[Saksamaa]] tingimusteta allumisepaavsti paavstilejurisdiktsiooni. Ta etendas tähtsat osa kokkuleppes, mille paavst Eugenius IV [[1447]] tegi oma surivoodil Saksa vürstidega, nii et kirikukogu ja vastupaavst jäid poliitilisest toetusest ilma. See viis [[Viini konkordaat|Viini konkordaadi]] sõlmimiseni [[veebruar]]is [[1448]], mis andis paavstile suured eesõigused [[vaimulik]]e ametikohtade täitmisel Saksa-Rooma riigis.
 
Selleks ajaks oli Piccolomini podagra tõttu otsustanud vaimuliku elu kasuks, mida ta varem ei olnud [[abstinents|seksuaalse abstinentsi]] kohustuse tõttu tahtnud vastu võtta ("Olen Venusest tüdinud"; samuti on ta kirjutanud, et olla vaimulik oli talle kasulikum). PiccolominilePiccolomini pakutioleks 1439 paiku [[diakonordinatsioon|diakonipühitsustordineeritud]] [[diakon]]iks, kuid ta keeldus sellest. Tal oli kaks vallaslast, üks [[Šotimaa]]l, teine [[Strasbourg|Straßburgis]]. Baselis oli ta lävinud väikese seltskonnaga, mille liikmed jumaldasid antiikkultuuri. [[Märts]]is 1447 pühitseti ta Viinis alamdiakoniks ja [[4. märts]]il 1447 preestriks.
 
1447 toimunud [[konklaav]]il osales ta lihtametnikuna. Ta osales paavst [[Nicolaus V]] kroonimisel [[19. märts]]il 1447, kus ta kandis [[protsessioon]]il paavsti ees [[rist]]i. Nicolaus V määras ta [[17. aprill]]il 1447 [[Trieste piiskop]]iks ja ta pühitseti piiskopiks [[15. august]]il 1447. Piccolomini osales seejärel Friedrich III saatkonna koosseisus Milanos ja oli Friedrich III saadik [[Aschaffenburg]]i riigipäeval. [[24. oktoober|24. oktoobril]] [[1449]] määrati ta [[Siena piiskop]]iks ja paavst kinnitas selle otsuse [[23. september|23. septembril]] [[1450]]. 1450 [[juubeliaasta]] puhul siirdus ta Rooma.
Aastal 1450 saadeti Piccolomini kuningas Friedrichi saadikuna pidama läbirääkimisi Friedrichi [[abielu|abiellumiseks]] [[Napoli kuningriik|Napoli]] printsessi [[Napoli Leonora|Leonora]]ga. Missioon õnnestus ja [[1451]] saatis Friedrich ta [[Böömimaa]]le, kus ta sõlmis leppe [[hussiidid|hussiitide]] juhi [[Jiří Poděbradyst|Jiříga Podebradyst]]. Aastal [[1452]] saatis ta Friedrichit sõidul Rooma, kus Friedrich abiellus Leonoraga ja krooniti keisriks ning [[roomlaste kuningas|roomlaste kuningaks]]. Seejärel siirdus ta keisri kaaskonna koosseisus [[Austria]]sse.
 
Piccolomini jäi Friedrichi diplomaatilisi ülesandeid täitma [[1455]]. aastani. Ta osales [[1454]] Frankfurti riigipäeval ja 1455 Wiener Neustadti riigipäeval. [[August]]is 1455 suundus ta keisri saatkonnaga Rooma, et näidata Saksamaa kuulekust uuele paavstile [[Calixtus III]]-le. Tal oli kaasas keisri ja [[Ladislaus Postumus]]e soovituskiri enda kardinaliksnimetamiseks nimetamiselekardinaliks, kuid paavst määras kardinaliks oma sugulased, nagusealhulgas õepoja, tulevase paavsti [[Aleksander VI]]. Piccolomini viibis 1455–[[1456]] [[Venezia]]s. Ta sai paavstlikuks kirjakirjutajaks ja [[aprill]]is 1456 oli ta Siena saatkonna kooseisus Napoli kuninga juures. [[17. detsember|17. detsembril]] 1456 määras Calixtus III ta [[Santa Sabina]] kardinalpreestriks. Vastav [[tseremoonia]] toimus [[18. detsember|18. detsembril]]. [[26. jaanuar]]il [[1457]] sai ta [[camerlengo]]ks ja [[12. august]]il 1457 Warmia[[Ermlandi vürstpiiskopikspiiskop|Ermlandi vürstpiiskop]]iks.
 
1458 tabasid Piccolominit ägedad podagrahood, mille tõttu viibis ta sama aasta [[suvi|suvel]] [[Viterbo]]s ravil.
 
==1458. aasta konklaav==
[[File:C_o_a_Pio_II.svg|thumb|Pius II vapp.]]
Pius II valiti paavstiks [[19. august]]il 1458 pärast kolm päeva kestnud konklaavi ja krooniti [[3. september|3. septembril]] kardinal [[Prospero Colonna]] poolt. Oma nime valikul lähtus Pius II humanistlikest vaadetest, valides nime 'vaga' [[Aeneas]]e (Enea) järgi. Sellega tõi ta [[paavstlus]]es taaskasutusse uue nime, mida viimati tegi [[Lucius II]]. Seejuures on nime taaskasutuselevõtu vahemik [[Pius I]] ja Pius II vahel paavstluses pikim.
 
Calixtus III suri [[6. august]]il [[1458]]. [[10. august]]il kogunesid kardinalid [[Vatikani paavstipalee]]s [[konklaav]]ile. [[Roueni piiskop]] ja [[Ostia peapiiskop]] [[Guillaume d'Estouteville]] näis olevat kindel soosik, kuigi ta oli prantslane ja tema iseloomu peeti vastuoluliseks. Teiseks mõjukaks kandidaadiks oli kardinal [[Domenico Capranica]], kes aga suri [[14. august]]il.
 
PiusKonklaavi II1 valitivoorus paavstikssaid [[19Piccolomini ja Calandrini 5 häält. augustKardinal Barbo veenis [[Itaalia]]il 1458kardinale pärasthääletama kolmPiccolomini päevapoolt, kestnudmistõttu konklaavi2 voorus saavutas Piccolomini 9 häält ja kroonitijärgmises [[3.voorus september|3.osutus septembril]]ta valituks. Konklaavi viimases voorus osales 18 [[kardinal]]i.
 
'''1458. aasta konklaavil osalenud kardinalid'''
#[[Paulus II|Pietro Barbo]]
#[[Bessarion]]
#[[Filippo Calandrini]]
#[[Giovanni Castiglione]]
#[[Antonio deCerdà la Cerda yi Lloscos]]
#[[Alain de Coëtivy]]
#[[Prospero Colonna]]
#[[Guillaume d'Estouteville ]]
#[[Giorgio Fieschi]]
#[[Isidor]]
#[[Jaime]]
#[[Juan de Mella]]
#[[Luis Juan del Milà y Borja]]
#[[Latino Orsini]]
#Enea Silvio Piccolomini
#[[Giacomo Tebaldi]]
#[[Juan de Torquemada]]
 
Konklaavi 1 voorus said Piccolomini ja Calandrini 5 häält. Kardinal Barbo veenis [[Itaalia]] kardinale hääletama Piccolomini poolt, mistõttu 2 voorus saavutas Piccolomini 9 häält ja järgmises voorus osutus ta valituks.
 
Oma nime valikul lähtus Pius II humanistlikest vaadetest, valides nime 'vaga' [[Aeneas]]e (Enea) järgi. Sellega tõi ta [[paavstlus]]es taaskasutusse uue nime, mida viimati tegi [[Lucius II]]. Seejuures on nime taaskasutuselevõtu vahemik [[Pius I]] ja Pius II vahel pikim paavstluses.
 
==Türgi-vastase ristisõja organiseerimine==
[[Pilt:Pintoricchio 014.jpg|thumb|Paavst Pius II saabub [[Ancona]]sse. [[Pinturicchio]] (?), 1502–1507. [[Fresko]] [[Siena toomkirik]]u raamatukogus. Detail.]]
Pius II jätkas oma eelkäija poliitikat, organiseerides [[ristisõda|ristisõja]] [[Osmanite riik|türklaste]] vastu, kes [[Konstantinoopoli vallutamine|1453 olid vallutanud Konstantinoopol]]i. Selle idee eest oli ta võidelnud juba [[Nicolaus V]] teenistuses, sest 1453. aasta sündmused vapustasid teda hingeliselt sügavalt.
 
[[1. juuni]]l [[1459]] kogunes [[Mantova]]sse paavsti poolt kokku kutsutud kongress, et arutada ristisõja alustamist. Sinna olid kutsutud kõik kristlikud valitsejad. Et kohale oli tulnud liiga vähe osavõtjaid, lükati istungite algus edasi [[26. september|26. septembrile]]. Ka siis oli osavõtjaid vähe ja läbirääkimised jooksid ummikusse. [[Venezia vabariik|Venezia]] kasutas venitamistaktikat, [[Saksamaa]] delegaat [[Gregor Heimburgist]] käitus paavstiga ülbelt. Sakslased lubasid lõpuks koguda 32 000 jalaväelast ja 10 000 ratsaväelast, kuid [[Saksa-Rooma keiser]] [[Friedrich III (Saksa-Rooma keiser)|Friedrich III]] jättis sise- ja välisraskuste tõttu selle lubaduse täitmata. Prantslased aga blokeerisid kongressi, sest [[Anjou hertsog]] ei saanud paavsti toetust oma nõudmistele [[Napoli kuningriik|Napoli kuningriigi]] troonile. Kongress otsustas pidada osmanite vastu kolmeaastase sõja, kuid tegelikult midagi ette ei võetud. Enne kongressi laialisaatmist andis paavst välja [[bulla]], milles tõotas [[patt]]ude andeksandmist kõigile ristisõjas osalejatele. Ta tunnustas [[Vlad III]] võitlust türklastega. Pius II tegi Mantova pühapaika [[palverännak]]u.
Pius II jätkas oma eelkäija poliitikat, organiseerides [[ristisõda|ristisõja]] [[osmanite riik|türklaste]] vastu, kes [[Konstantinoopoli vallutamine|1453 olid vallutanud Konstantinoopol]]i. Selle idee eest oli ta võidelnud juba [[Nicolaus V]] teenistuses, sest 1453. aasta sündmused vapustasid teda sügavalt.
 
[[1. juuni]]l [[1459]] kogunes [[Mantova]]sse paavsti poolt kokku kutsutud kongress, et arutada ristisõja alustamist. Sinna olid kutsutud kõik kristlikud valitsejad. Et kohale oli tulnud liiga vähe osavõtjaid, lükati istungite algus edasi [[26. september|26. septembrile]]. Ka siis oli osavõtjaid vähe ja läbirääkimised jooksid ummikusse. [[Venezia vabariik|Venezia]] kasutas venitamistaktikat, [[Saksamaa]] delegaat [[Gregor Heimburgist]] käitus paavstiga ülbelt. Sakslased lubasid lõpuks koguda 32 000 jalaväelast ja 10 000 ratsaväelast, kuid keiser [[Friedrich III (Saksa-Rooma keiser)|Friedrich III]] jättis sise- ja välisraskuste tõttu selle lubaduse täitmata. Prantslased aga blokeerisid kongressi, sest [[Anjou hertsog]] ei saanud paavsti toetust oma nõudmistele [[Napoli kuningriik|Napoli kuningriigi]] troonile. Kongress otsustas pidada Türgi vastu kolmeaastase sõja, kuid tegelikult midagi ette ei võetud. Enne kongressi laialisaatmist andis paavst välja [[bulla]], milles tõotas [[patt]]ude andeksandmist kõigile ristisõjas osalejatele. Ta tunnustas [[Vlad III]] võitlust türklastega. Pius II tegi Mantova pühapaika [[palverännak]]u.
 
[[Pilt:Pintoricchio 014.jpg|thumb|Paavst Pius II saabub [[Ancona]]sse. [[Pinturicchio]] (?), 1502–1507. [[Fresko]] [[Siena toomkirik]]u raamatukogus. Detail.]]
Kui levisid kuuldused, et [[Türgi sultan|sultan]] [[Mehmet II]] kahtleb [[islam]]is, saatis paavst talle sõja ärahoidmiseks kirja pakkumisega, et sultan saab [[kristlus]]e vastuvõtmisel Idamaade keisriks. See ettepanek lükati tagasi, kuid teise versiooni järgi ei saatnudki paavst seda kirja ära.
 
Aastal [[1463]] kutsus Pius II uuesti alustama ristisõda, mida ta kavatses seekord isiklikult juhtida. Venezia ja Ungari lubasid paavsti sõjas toetada. [[18. juuni]]l [[1464]] võttis ta Roomast kaasa [[Peetruse rist]]i ja siirdus ristisõdijate kogunemispaigaks määratud [[Ancona]]sse, kust ta leidis eest vaid väikese seltskonna. Kui Venezia laevastik lõpuks saabus, nägi haigestunud paavst seda ainult aknast. Sõjakäik jäi paavsti surma tõttu ära.
==Osalus Napoli troonijärglustülistroonipärilustülis==
 
Pius II ajal puhkes tüli [[Napoli kuningriik|Napoli]] trooni pärast [[Anjou hertsogihertsog]]i [[René I (Napoli)|René I]] ja [[Alfonso V (AragónAragóni kuningas)|Alfonso V]] poja [[Fernando I (Napoli kuningas)|Fernando]] (Ferrante) vahel. Pius II pooldas Ferrantet. Paavsti otsus põhjustas Lõuna-Itaalias sõja [[Prantsusmaa]] ja [[Aragón]]i vahel. Sõda algas Mantova kongressi ajal. Paavst saatis Fernandole appi oma nõo [[Antonio Todeschini]]. Fernando tegi viimasest [[Amalfi hertsog]]i ning andis talle naiseks oma vallastütreabieluvälisest suhtest sündinud tütre Maria.
 
[[Prantsusmaa kuningas9] [[Louis XI]] loobus [[1461]] vastuolulistest [[Bourges'i pragmaatiline sanktsioonid|pragmaatiliste sanktsioonide]] otsustest, mis piirasid paavsti võimu Prantsusmaal. Sellega soovis kuningas saada paavsti poolehoidu Anjou René toetuseks, kuid kui Pius II jäi oma otsusele kindlaks, taastas Louis XI [[Pariisi ülikool]]i ja parlamentide protestidele toetudes need [[sanktsioon]]id kuninglike korraldustega.
 
==Suhted Poolaga <ref>'''Friedrich Georg von Bunge''', ''"Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten"''.</ref>==
==Muud välispoliitilised suhted==
 
Pius II püüdis olla vahendajaks [[Kolmeteistaastane sõda|Kolmeteistaastases sõjas]] [[Poola kuningriik|Poola]] ja [[Saksa Ordu]] vahel ning kui see ei õnnestunud, panisiis [[ekskommunikatsioon|ekskommunitseeris]] ta poolakad[[Poola jakuningas|Poola preislasedkuninga]] [[ekskommunikatsioon|kirikuvandeKazimierz IV]] alla.ning [[Preisimaa]] elanikud, kes võitlesid Saksa ordu vastu.
 
==Suhted Ungariga==
Paavstil õnnestus lepitada keiser ja [[Ungari kuningas]].
Paavstil õnnestus lepitada [[Saksa-Rooma keiser]] ja [[Ungari kuningas]].
 
==Tirooli Sigismundi ekskommunikeerimineekskommunitseerimine==
 
Pius II ekskommunikeeris[[ekskommunikatsioon|ekskommunitseeris]] [[1. juuni]]l [[1460]] [[Tirooli hertsog]]i [[Sigismund (TiroolTirooli hertsog)|Sigismund]]i, kes suhtus vaenulikult [[Nicolaus Cusanus]]e reformidesse. Ta ekskommunikeerisekskommunitseeris [[18. oktoober|18. oktoobril]] 1460 [[Gregorius Heimburgist|Gregoriuse Heimburgist]]. Tema osa selles [[Brixeni piiskopkond|Brixeni piiskopkonnaga]] seotud "[[Brixeni tüli]]s" tegi ta [[Saksamaa]]l ebapopulaarseks, kuid ta vabastas 1464 Sigismundi [[ekskommunikatsioon]]ist.
 
==Mainzi peapiiskopi tagandamine==
 
Pius II tagandas [[1461]] [[Mainzi peapiiskop]]i [[Diether von Isenburg]]i, kes soovis koos Böömimaa kuninga [[Jiří Poděbradyst|Jiříga]] kukutada Saksa-Rooma keisrit Friedrich III-t. Diether ei allunud paavsti otsusele, apelleerides kirikukogule, ning see tõi kaasa kodusõja. Dietheri asemele määrati peapiiskopiks [[Adolf II Nassaust]].
 
==Kontsiliarismivastane dekreet==
 
Pius võitles paavsti otsustamisvõimu eest vaimulikes ja ilmalikes küsimustes. [[18. jaanuar]]il [[1460]], päev enne Mantova kongressilt lahkumist, avaldas Pius II [[dekreet|dekreedi]] või(teistel andmetel bulla) ''[[Execrabilis]]'', mis oli suunatud kontsiliarismiliikumise vastu. Ta mõistis hukka paavsti [[apellatsioon]]id oikumeenilisele kirikukogule ning kuulutas ketserlikuks õpetuse, mille kohaselt oikumeenilised kirikukogud on paavstide suhtes ülimuslikud.
 
==Pius II ja [[Eesti]] <ref>'''Friedrich Georg von Bunge''', ''"Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten"''.</ref>==
 
Pius II saatis [[7. juuni]]l 1460 [[Saksa-Rooma keiser|keisrile]] lahendamiseks [[Tallinn|tallinlanna]] Wendula Vrese ja [[Stockholm]]i elaniku Brigitte Medeborgi vahelise kohtuasja.
 
Ta volitas [[1. veebruar]]il [[1463]] [[Riia peapiiskop]]pi [[Silvester Stodewescher]]it [[visitatsioon|visiteerima]] [[Riia]] frantsisklaste [[klooster|kloostrit]].
 
Ta taunis [[9. märts]]il 1464 Magdeburgi ja Riia peapiiskoppidele saadetud kirjas Uppsala peapiiskopi vangistamist.
 
===Vaidlus Tartu piiskopkonnas===
 
Pius II määras [[22. detsember|22. detsembril]] [[1459]] [[Tartu piiskop]]iks [[Helmich von Mallinkrodt]]i ja lubas [[24. veebruar]]il 1460 tal loobuda premonstraanlase ordurüüst. Pius II sätestas [[3. november|3. novembril]] 1459 Tartu [[kapiitel|kapiitli]] volitused vakantsiperioodil. Ta saatis [[3. detsember|3. detsembril]] 1461 Tartu piiskopile kirja piiskopikspühitsemise asjus.
 
===Vaidlus Saare-Lääne piiskopi määramise pärast===
 
Pius II tunnustas [[23. detsember|23. detsembril]] 1458 [[Saare-Lääne piiskop]]ina [[Jodokus Hoenstein]]i, kuid [[ekskommunikatsioon|ekskommunitseeris]] [[Johann Vatelkanne]] ja tema järgijad.
 
[[Taani kuningas]] [[Christian I]] saatis 1458 ja 1459 seoses [[Saare-Lääne piiskopkond|Saare-Lääne piiskopkonnaga]] seotud probleemidega paavstile mimeid kirju.
 
Pius II manitses [[31. detsember|31. detsembril]] 1459 Vatelkannet ja tema järgijaid, Vatelkanne pidi Saare-Lääne piiskopkonnast lahkuma, tema järgijad vabastati kirikuvandest.
 
Paavst saatis [[23. august]]il 1460 kirja Saare-Lääne piiskopile.
 
==Sisepoliitika==
 
[[Mantova]] kongressilt naastes viibis Pius II veidi [[Siena]]s. Rooma naasma oli ta sunnitud probleemide tõttu, mida tekitas [[Tiburzio de Maso]] tõttu, kes lõpuks kinni võeti. Tema ajal kimbutasid [[Kirikuriik]]i mässavad [[Campania]] parunid ning [[kondotjeer]]id.
 
[[Tolfa mäed|Tolfa mägedes]] avastati [[maarjajää]]d, millega kauplemine andis paavstile uusi rahalisi vahendeid.
 
Ta andis [[San Marino]]le üle mõned Kirikuriigi [[kindlus]]ed.
 
==Suhted kiriku institutsioonidega==
'''Tselliidid'''
 
Ta tunnustas 1459 tselliidi vendade ordut.
 
==Liturgilised otsused==
==Teoloogilised vaidlused==
 
Pius II lubas 1460 [[Saksi hertsog]]il pidada [[vigiilia]]t [[Neitsi Maarja]] templissetoomise pühal.
 
[[Apostel]] [[Andreas]]e säilmed toodi tema ajal Rooma.
 
==Teoloogilised vaidlused==
[[File:Ferdinand_Hetteš_-_České_poselství_před_papežem.jpg|thumb|[[Hussiidid|Hussiitide]] saadikud paavsti juures.]].
Pius II püüdis maha suruda [[valdeslased|valdeslaste]] ja [[hussiidid|hussiitide]] liikumist. Ta tühistas [[Baseli kompaktaadid]], mis olid lubanud [[Böömimaa]]l [[armulaud|armulaua]] koos karikaga (''[[sub utraque specie]]''; [[utrakvism]]). Need plaanid põrkusid vastuseisule Böömimaal. [[Jiří Poděbradyst|Jiří]] oli salajasel kroonimisel vandunud taastada oma kuningriigis ühtsus Roomaga jumalateenimise viisides. Kuningat usaldades oli paavst tal aidanud tagasi saada katoliiklikku Breslau ([[Wrocław]]) linna. Aastal [[1461]] aga lubas Jiří oma alamatele Baseli kompaktaatide säilitamist. Aastal [[1462]] saabus Rooma saatkond, mis taotles Baseli kompaktaatide heakskiitmist. Pius ei nõustunud sellega, kuid läbirääkimistel ei jõutud enne Piuse surma mingi kokkuleppeni.
 
##[[Angelo Capranica]]
##[[Berardo Eroli]]
##[[Niccolò Fortiguerra]]
##[[Alessandro Oliva]]
##Francesco Todeschini-Piccolomini (Pius III)
##[[Burkhard Weisbriach]]
#konsistoorium [[18. detsember]] [[1461]]
##[[Louis d'Albret]]
##[[Giacomo Ammannati-Piccolomini]]
##[[Jaime Francisco de Cardona i de Aragón]]
##[[Francesco Gonzaga]]
#konsistoorium [[31. mai]] 1462
##[[Johann von Eych]]
 
==Liturgilised otsused==
 
Pius II lubas 1460 [[Saksi hertsog]]il pidada [[vigiilia]]t [[Neitsi Maarja]] templissetoomise pühal.
 
[[Apostel]] [[Andreas]]e säilmed toodi tema ajal Rooma.
 
==Mõju [[Pienza]]le ja [[Siena]]le==
 
Pius II kodulinn Pienza sai planeeringu tema ideede kohaselt.
 
Piuse 600. sünniaastapäeva puhul peeti Sienas [[2. juuli]]l [[2005]] ''[[palio]]'' (hobuste võiduajamine), mille võitis [[Nobile Contrada del Bruco]] linnaosa hobusega [[Berio (hobune)|Berio]], millel ratsutas [[Luigi Bruschelli]] (Trecciolino).
 
==Pius II ja [[Eesti]] <ref>'''Friedrich Georg von Bunge''', ''"Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten"''.</ref>==
 
Pius II tühistas [[3. juuni]]l [[1460]] oma [[bulla]] [[12. november|12. novembrist]] [[1459]] ja [[ekskommunikatsioon|ekskommunikeeris]] [[Poola kuningas|Poola kuninga]] [[Kazimierz IV]] ning [[Preisimaa]] elanikud, kes võitlesid [[Saksa ordu]] vastu.
 
Pius II saatis [[7. juuni]]l 1460 [[Saksa-Rooma keiser|keisrile]] lahendamiseks [[Tallinn|tallinlanna]] Wendula Vrese ja [[Stockholm]]i elaniku Brigitte Medeborgi vahelise kohtuasja.
 
Ta volitas [[1. veebruar]]il [[1463]] [[Riia peapiiskop]]pi [[Silvester Stodewescher]]it [[visitatsioon|visiteerima]] Riia frantsisklaste [[klooster|kloostrit]].
 
Ta taunis [[9. märts]]il 1464 Magdeburgi ja Riia peapiiskoppidele saadetud kirjas Uppsala peapiiskopi vangistamist.
 
===Vaidlus Tartu piiskopkonnas===
 
Pius II määras [[22. detsember|22. detsembril]] [[1459]] [[Tartu piiskop]]iks [[Helmich von Mallinkrodt]]i ja lubas [[24. veebruar]]il 1460 tal loobuda premonstraanlase ordurüüst. Pius II sätestas [[3. november|3. novembril]] 1459 Tartu [[kapiitel|kapiitli]] volitused vakantsiperioodil. Ta saatis [[3. detsember|3. detsembril]] 1461 Tartu piiskopile kirja piiskopikspühitsemise asjus.
 
===Vaidlus Saare-Lääne piiskopi määramise pärast===
 
Pius II tunnustas [[23. detsember|23. detsembril]] 1458 [[Saare-Lääne piiskop]]ina [[Jodokus Hoenstein]]i, kuid [[ekskommunikatsioon|ekskommunikeeris]] [[Johann Vatelkanne]] ja tema järgijad.
 
[[Taani kuningas]] [[Christian I]] saatis 1458 ja 1459 seoses [[Saare-Lääne piiskopkond|Saare-Lääne piiskopkonnaga]] seotud probleemidega paavstile mimeid kirju.
 
Pius II manitses [[31. detsember|31. detsembril]] 1459 Vatelkannet ja tema järgijaid, Vatelkanne pidi Saare-Lääne piiskopkonnast lahkuma, tema järgijad vabastati kirikuvandest.
 
Paavst saatis [[23. august]]il 1460 kirja Saare-Lääne piiskopile.
 
==Surm==
 
Pius II suri [[14. august]]il [[1464]] kella 23 paiku Anconas palavikku, olles siirdumas ristisõjale türklaste vastu. Juba [[18. juuni]]l [[Rooma]]st siirdudes oli paavst haiglane.
 
Ta maeti algul [[Rooma Peetri kirik|Peetruse kirik]]usse, [[süda]] aga Anconasse. [[1614]] viidi tema säilmed üle [[Sant'Andrea della Valle]] kirikusse Roomas.
 
==Pius II kultuuriloos==
Pius II oli mitmekülgne ja viljakas [[kirjanik]]. Humanistid tervitasid tema valimist paavstiks, kuid nende pettumuseks ei saanud temast nende [[patroon]]i.
 
Tema kirjutised on kõrgel kirjanduslikul tasemel ning annavad elava ja tõepärase ettekujutuse tema ajastu vaimust. Tema töödest anti välja palju trükke. Esimesed teostekogud anti välja [[1551]] ja [[1571]]. Kõik tema teosed on [[ladina keel|ladinakeelsed]].
Pius II oli mitmekülgne ja viljakas [[kirjanik]]. Humanistid tervitasid tema valimist paavstiks, kuid nende pettumuseks ei saanud temast nende [[patroon]]i.
 
Tema tähtsaim teos #"Pius II märkmed" avaldati [[1584]] Gobelinuse varjunime all. Tähtsaks ajalooallikaks on ka tema kirjad, samuti "Böömimaa ajalugu" ja "Keiser Friedrich III ajalugu", mis on osalt [[autobiograafia|autobiograafiline]].
 
Tähtsaks ajalooallikaks on ka tema kirjad. Väärtuslikud on tema kirjutatud [[Böömimaa]] ajalugu ja keiser Friedrich III ajalugu, mis on osalt [[autobiograafia|autobiograafiline]].
 
Elu esimesel poolel kirjutas ta hulga [[traktaat]]e oma aja [[poliitika|poliitilistel]] ja [[teoloogia|teoloogilistel]] vaidlusteemadel ning [[esteetika]]st.
 
"Kosmograafia" oli mõeldud maailma [[geograafia|geograafilise]] ja [[etnograafia|etnograafilise]] kirjeldusena. Sellest jõudis ta kirjutada ainult peatükid "Euroopast" ja "Aasiast". See töö tugines peamiselt klassikalistele [[kosmograaf]]idele. SedaTema teost kasutas hiljem [[Christoph Kolumbus]] oma reiside planeerimisel.
 
Kaasaegsed imetlesid väga teda kui poeeti. Tema maine ilukirjanikuna tuleneb siiski suurelt jaolt tema "Eurialusest ja Lucretiast". Ta kirjutas ka [[komöödia]]d, millest on säilinud vaid üks.
 
Pius II on kirjutanud ka hulga kõnesid, mida peetion peetud [[ilukõne]]de eeskujudeks.
 
Pius II kodulinn Pienza sai planeeringu tema ideede kohaselt. Piuse 600. sünniaastapäeva puhul peeti Sienas [[2. juuli]]l [[2005]] ''[[palio]]'' (hobuste võiduajamine), mille võitis [[Nobile Contrada del Bruco]] linnaosa hobusega Berio, millel ratsutas [[Luigi Bruschelli]] (Trecciolino).
Kõik tema teosed on [[ladina keel|ladinakeelsed]].
 
Pius II asutas [[3. mai]]l [[1459]] [[Valence’i ülikool]]i ja [[12. november|12. novembril]] 1459 [[Baseli ülikool]]i.
Tema kirjutised on kõrgel kirjanduslikul tasemel ning annavad elava ja tõepärase ettekujutuse tema ajastu vaimust.
 
Ta lubas [[16. juuli]]l 1459 kohalikul piiskopil asutada [[Alcalá ülikool]]is mõned teaduskonnad.
Tema töödest anti välja palju trükke. Esimesed teostekogud anti välja [[1551]] ja [[1571]].
 
Ta on viimane paavst, kelle elulugu on ''''[[Liber pontificalis]]es''''.
Pius II asutas [[3. mai]]l [[1459]] [[Valence’i ülikool]]i ja 1460 [[Baseli ülikool]]i.
 
Paavsti on [[fresko]]del kujutanud kunstnik [[Pinturicchio]]. Kunstnik [[Ferdinand Hetteš]] on paavsti kujutanud joonistusel. Trieste katedraali juures on paavsti kujutav büst.
Ta lubas [[16. juuli]]l 1459 kohalikul piiskopil asutada [[Alcalá ülikool]]is mõned teaduskonnad.
 
===Teosed===
*[[1426]]–[[1428]] ''''Cinthia''''
*[[1435]] ''''Nimphilexis''''
*[[1440]] ''''Commentarius de rebus Basileae gestis''''
*1440 ''''Libellus dialogorum de generalis concilii auctoritate et gestis Basileensium''''
*[[1443]] ''''Pentalogus''''
*[[1444]] ''''Eurialus et Lucretia'''' ("''De duobus amantibus historia''", "Lugu kahest armastajast")
*[[1446]] ''''De ortu et authoritateRomani Imperii''''
*[[1450]] ''''De viris aetate sua claris''''
*1450 ''''Libellus dialogorum de generalis concilii auctoritate et gestis Basileensium''''
*1450 ''''De liberorum educatione''''
*[[1453]] ''''Historia gothorum''''
*[[1464]] (avaldati [[1584]]): ''''Pii II Commentarii rerum memorabilium, quae temporibus suis contigerunt'''' ("Pius II märkmed mälestusväärestest asjadest, mis tema ajal juhtusid")
 
==HinnangSurm==
 
Pius II suri [[14. august]]il [[1464]] kella 23 paiku [[Ancona]]s palavikku, olles siirdumas ristisõjale türklaste vastu. Juba [[18. juuni]]l [[Rooma]]st siirdudes oli paavst haiglane.
Pius II on kõigi tema vigade ja voorustega peetud vastavat ajastut iseloomustavaks isikuks.
 
Ta maeti algul [[Rooma Peetri kirik|Peetruse kirik]]usse, [[süda]] aga Anconasse. [[1614]] viidi tema säilmed üle [[Sant'Andrea della Valle]] kirikusse Roomas.
 
==Hinnang==
Pius II-t on peetud oma ajastut iseloomustavaks isikuks.
 
''Catholic Encyclopedia'' andmetel oli ta diplomaadina Friedrichile kasulik, sest oskas kõigile jätta mulje, et on nende andunud pooldaja.
 
Pius II olipeetakse üksüheks haritumaidharitumaks paavstepaavstiks, kuid ta oli oma eelnevavarasemate elueluviiside poolesttõttu ka üks suuremaid seiklejaid paavstitroonil. Teda on peetud üheks keskaja väljapaistvamaks paavstiks. Erinevad autorid on olnud üksmeelel tema kultuursuse ja annete suhtes., Eriarvamusikuid eriarvamusi on tekitanud tema peremehevahetusedsagedased poliitilised tööandja vahetused ja meelemuutused ning kohanemine olukordadega, millesse ta sattus.
 
Paavstina juhindus ta kiriku huvidest, kui mitte arvestada teatavaid [[onupojapoliitika]] ilminguid.
 
[[Richard Garnett]] kirjutab ''[[Encyclopaedia Britannica]]'' [[1885]]. aasta väljaandes:
[[Richard Garnett]] kirjutab ''[[Encyclopaedia Britannica]]'' [[1885]]. aasta väljaandes: "Kui võtta Piusi inimesena, mitte ainult ajaloolise isikuna, on ta kõige huvitavam kõikidest [[Peetrus|Püha Peetruse]] järglastest. Tal oli eluterve, siiras, armastav loomus, mis oli otsekohene ja naiivne isegi oma kõrvalekalletes ja puudustes, mis tunduvad ikkagi piisavalt andestatavad. Teiste paavstide nõrkused on sageli olnud preestri omad ja seetõttu sõna otseses mõttes mitteinimlikud. Värskendav on üleminek seikleja ja diplomaadi, kirja- ja elumehe vigadele. Piusi iseloomu põhijoon oli tema äärmine tundlik mõjutatavus. [[Kameeleon]]i kombel võttis ta värvi ümbritsevatelt oludelt ning võis alati sõltuda sellest, mis need olud sundisid teda olema. Nii et kui tema väljavaated avardusid ja tema kohustused süvenesid, siis avardus ja süvenes ka tema iseloom; ja tema, kes ta oli astunud ellu muutliku iseloomuna, lahkus sealt eeskujuliku ülemkarjasena. Tema voorused ei olnud üksnes suured, vaid kõige silmatorkavamad olid need, mis on eriti iseloomulikud peenematele natuuridele. Ta võistles kellega tahes usinuses, elutarkuses, tarkuses ja julguses ning ühtlasi ületas enamikku inimesi maitse lihtsuses, kiindumuste püsivuses, mõnusas mänglevuses, suuremeelsuses ja halastuses. Kirikupeana oli ta võimekas ja tark ning näitas, et mõistab tingimusi, millel tema vaimuliku võimu monopol võib mõne aja püsida; ja isiklikud eesmärgid kõigutasid teda vaid pisut. Ta on eriti huvitav õpetlase- ja publitsistitüübina, kes teeb endale teed intellektuaalse jõuga, kuulutades ette aega, mil sulg on vägevam kui mõõk, ja mitte vähem tegelasena, kelles võib kõige eredamalt näha kesk- ja uusaegse vaimu kohtumist, enne kui viimane otsustavalt ülekaalu saavutab."
 
{{Tsitaat||"Kui võtta Piusi inimesena, mitte ainult ajaloolise isikuna, siis on ta kõige huvitavam kõikidest [[Peetrus|Püha Peetruse]] järglastest. Tal oli eluterve, siiras, armastav loomus, mis oli otsekohene ja naiivne isegi oma kõrvalekalletes ja puudustes, mis tunduvad ikkagi piisavalt andestatavad. Teiste paavstide nõrkused on sageli olnud preestri omad ja seetõttu sõna otseses mõttes mitteinimlikud. Värskendav on üleminek seikleja ja diplomaadi, kirja- ja elumehe vigadele.
==Viide==
 
Piusi iseloomu põhijoon oli tema äärmine tundlik mõjutatavus. [[Kameeleon]]i kombel võttis ta värvi ümbritsevatelt oludelt ning võis alati sõltuda sellest, mis need olud sundisid teda olema. Nii et kui tema väljavaated avardusid ja tema kohustused süvenesid, siis avardus ja süvenes ka tema iseloom; ja tema, kes ta oli astunud ellu muutliku iseloomuna, lahkus sealt eeskujuliku ülemkarjasena.
{{reflist|1}}
 
Tema voorused ei olnud üksnes suured, vaid kõige silmatorkavamad olid need, mis on eriti iseloomulikud peenematele natuuridele. Ta võistles kellega tahes usinuses, elutarkuses, tarkuses ja julguses ning ühtlasi ületas enamikku inimesi maitse lihtsuses, kiindumuste püsivuses, mõnusas mänglevuses, suuremeelsuses ja halastuses. Kirikupeana oli ta võimekas ja tark ning näitas, et mõistab tingimusi, millel tema vaimuliku võimu monopol võib mõne aja püsida; ja isiklikud eesmärgid kõigutasid teda vaid pisut. Ta on eriti huvitav õpetlase- ja publitsistitüübina, kes teeb endale teed intellektuaalse jõuga, kuulutades ette aega, mil sulg on vägevam kui mõõk, ja mitte vähem tegelasena, kelles võib kõige eredamalt näha kesk- ja uusaegse vaimu kohtumist, enne kui viimane otsustavalt ülekaalu saavutab."}}
==Kirjandus==
 
==Viited==
*J. N. D. Kelly. ''Dictionary of the Popes''.
 
{{reflist|1}}
== Välislingid ==
 
==Allikad==
*''Alcuni documenti inediti intorno a Pio II e a Pio III''. Siena, 1871.
*[[Friedrich Georg von Bunge]]: ''Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten''.
*[[Johannes Antonius Campanus]]: ''Vita Pii II''. [[Ludovico Antonio Muratori]], "[[Rerum italicarum scriptores]]" III. Milano, 1723: 967-992.
*''[[Liber pontificalis]]''.
*[[Rudolf Wolkan]]: ''Der Briefwechsel des Eneas Silvius Piccolomini''. Wien, 1909-1918.
*[http://www.ub.uni-bielefeld.de/diglib/piusPapa/epistolae/ Aeneas Sylvius Piccolomini. ''Familiares epistole'', [[Vestfaali Johannes]]e väljaanne, [[Leuven]] [[1483]].]
*[http://www.documentacatholicaomnia.eu/01_01_1458-1464-_Pius_II.html Pius II dokumendid.]
 
== Välislingid ==
{{Commons|Pius II}}
*[http://www.newadvent.org/cathen/12126c.htm Artikkel Pius II kohta] ''(inglise keeles)''
* [http://www.ub.uni-bielefeld.de/diglib/piusPapa/epistolae/ Aeneas Sylvius Piccolomini. ''Familiares epistole'', [[Vestfaali Johannes]]e väljaanne, [[Leuven]] [[1483]].]
* [http://wwwwww2.newadventfiu.orgedu/cathen~mirandas/12126cbios1456-ii.htm Artikkel#Piccolomini Pius II kohtaelulugu] ''(inglise keeles)''
* [http://wwwwww2.fiu.edu/~mirandas/electionconclave-piusiixv.htm#1458 1458. aasta konklaav] ''(inglise keeles)''
* [http://wwwwww2.fiu.edu/~mirandas/bios1456consistories-iixv.htm#PiccolominiPiusII Pius II elulugu]määratud ''(inglise keeles)''kardinalid.]
*[http://www.newadvent.org/cathen/01028a.htm Artikkel abbreviaatoritest.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/01271a.htm Artikkel Alcalá ülikoolist.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/01543a.htm Artikkel annuntsiaatidest.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/04175a.htm Artikkel armulauast.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/08696a.htm Artikkel Carniolast (Krain).] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/04789a.htm Artikkel Dietherist.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/12354c.htm Artikkel dominiiklastest.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/05522a.htm Artikkel Ermlandist (Warmia).] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/06217a.htm Artikkel frantsisklastest.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/06281a.htm Artikkel frantsisklastest.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/07010a.htm Artikkel Heimburgi Gregoriusest.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/08007d.htm Artikkel Ingolstadti ülikoolist.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/14081a.htm Artikkel jesuiitidest.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/12251b.htm Artikkel klarissidest.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/09463b.htm Artikkel Lutski piiskopkonnast.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/10591b.htm Artikkel Moskvast.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/14036a.htm Artikkel orjusest.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/01585b.htm Artikkel pühast Antoninusest.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/04099b.htm Artikkel pühast Colettest.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/02534b.htm Artikkel rüütliordust.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/13449a.htm Artikkel San Marinost.] ''(inglise keeles)''
*[http://www.newadvent.org/cathen/13253a.htm Artikkel Venemaast.] ''(inglise keeles)''
 
==Kirjandus==
*[[Kurt Adel]]: ''Enea Silvio Piccolomini. Papst und Humanist''. Graz, Wien, 1962.
*[[Cecilia Mary Ady]]: ''Pius II: The Humanist Pope''. London, 1913.
*[[Alessandro Angelini]]: ''Pio II e le arti: la riscoperta dell'antico da Federighi a Michelangelo''. Siena, 2005.
*[[Barbara Baldi]]: ''Enea Silvio Piccolomini e il De Europa: umanesimo, religione e politica''. "Archivio storico italiano" 161, 2003: 619-684.
*Barbara Baldi: ''La Donazione di Costantino nel "Dialogus" di Enea Silvio Piccolomini''. G. Bonamente, "Costantino il Grande tra medioevo ed età moderna". Bologna, 2008: 159-180.
*[[Wilhelm Baum]]: ''Enea Silvio Piccolomini (Papst Pius II.) und Österreich: Zum 600. Geburtstag des bedeutenden Humanisten''. "Der Schlern" 79, 10, 2005: 4-25.
*[[Victor Bayer]]: ''Die Historia Friderici III. Imperatoris des Enea Silvio de Piccolomini. Eine kritische Studie zur Geschichte Kaiser Friedrichs III''. Praha, 1872.
*[[Giuseppe Bernetti]]: ''Ricerche e problemi nei Commentarii di Enea Silvio Piccolomini''. "Rinascita" 2, 1939: 449-475.
*Giuseppe Bernetti: ''Enea Silvio Piccolomini e la sua commedia "Chrysis"''. "Rinascita" 6, 1943: 37-65.
*[[August Bernoulli]]: ''Aeneas Silvius' Fortsetzung des Liber Augustalis''. "Neues Archiv der Gesellschaft für ältere deutsche Geschichtskunde" 29, 1904: 262-265.
*[[Alfred Berg]]: ''Enea Silvio de' Piccolomini (Papst Pius II.) in seiner Bedeutung als Geograph''. Halle, 1901.
*[[Maria Bertola]]: ''Un nouvo codice di Pio II''. Rinascita 7, 1944: 3-16.
*[[Ernst Birck]]: ''Enea Silvio de' Piccolomini als Geschichtsschreiber''. "Theologische Quartalschrift" 76, 1894: 577-597.
*[[Nancy Bisaha]], [[David S. Peterson]]: ''"Discourses of power and desire": the letters of Aeneas Silvius Piccolomini (1453)''. D. S. Peterson, "Florence and beyond: culture, society and politics in Renaissance Italy". Toronto, 2008: 121-134.
*[[William Boulting]]: ''Aeneas Silvius (Pius II), Orator, Man of Letters, Statesman, and Pope''. London, 1908.
*[[Pierre Bourdon]]: ''L'abrogation de la pragmatique et les règles de la chancellerie de Pie II''. "Mélanges d'Archéologie et d'Histoire de l'Ecole française de Rome" 28, 1908: 207-224.
*[[Tommaso Braccini]]: ''Pio II, l'Oriente et la crociata. Per una nuova interpretazione di due episodi storici''. "Orientalia Christiana Periodica" 74, 2008: 431-442.
*[[František Brunclík]]: ''Aeneas Sylvius a sněm v Benešově roku 1451''. Beneschau, 1903.
*[[Rosemarie Busse]]: ''Die autobiographischen Elemente in der Schriftstellerei des Enea Silvio Piccolomini''. Berlin, 1949.
*[[Thea Buyken]]: ''Enea Silvio Piccolomini. Sein Leben und Werden bis zum Episkopat''. Bonn, Köln, 1931.
*[[Giuseppe Calamari]]: ''Il confidente di Pio II. Card. Iacopo Ammannati-Piccolomini (1422-1479)''. Roma, Milano, 1932.
*[[Enrico Carusi]]: ''Preventivi di spese per la spedizione contro il Turco al tempo di Pio II''. "Archivio muratoriano" 2, 16 (1915): 273-292.
*[[Anna-Maria Corbo]]: ''Pio II Piccolomini : un papa humanista''. Roma, 2002.
*[[Claudio Crescentini]]: ''Nymphilexis: Enea Silvio Piccolomini, l'umanesimo e la geografia: manoscritti, stampati, monete, medaglie, ceramiche''. Roma, 2005.
*[[Giuseppe Cugnoni]]: ''Aeneas Silvii Piccolomini Senensis qui postea fuit Pius II. Pont. Max. Opera inedita''. "Atti della Accademia Nazionale dei Lincei" III, 8, 1883: 319-686.
*[[Josef Dévay]]: ''Aeneas Sylvius' Entlehungen in der Novelle "Euryalus und Lucretia" und ihre ungarischen Bearbeitungen''. "Zeitschrift für vergleichende Literaturgeschichte" 9, 1896: 491-503.
*[[Roberta Di Paola]]: ''Enea Silvio Piccolomini: arte, storia e cultura nell'Europa di Pio II''. Roma, 2006.
*[[Henri Dubrulle]]: ''Bullaire de la province de Reims sous le pontificat de Pie II''. Lille, 1905.
*[[Stefan Ehses]]: ''Vertrag zwischen Papst Pius II. und dem Markgrafen Ludwig von Mantua für die Dauer des Fürstenkonventes zu Manuta 1459''. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 14, 1900: 377-383.
*[[Arnold Esch]]: ''Landschaften der Frührenaissance. Auf Ausflug mit Pius II''. München, 2008.
*[[Rigomera Eysser]]: ''Papst Pius II. und der Kreuzzug gegen die Türken''. Constantin Marinecu, "Mélanges d'histoire générale". Cluj, 1938.
*[[Fabio Forner]]: ''Enea Silvio Piccolomini e la congiura contro Ulrich von Cilli''. F. Forner, "Margarita amicorum: studi di cultura europea per Agostino Sottili". Milano, 2005: 351-376.
*[[Arsenio Frugoni]]: ''Enea Silvio Piccolomini e l'avventura senese di Gaspare Schlick''. "Rinascita" 4, 1941: 229-249.
*[[Franz Fuchs]]: ''Enea Silvio Piccolomini nördlich der Alpen''. Wiesbaden, 2008.
*[[Thomas A. Fudge]]: ''Seduced by the Theologians: Aeneas Sylvius and the Hussite Heretics''. Ian Hunter, "Heresy in transition: transforming ideas of heresy in medieval and early modern Europe". Aldershot, 2005: 89-102.
*[[Luigi Fumi]]: ''Pio II (Enea Silvio Piccolomini) e la pace di Orvieto. Narrazione storica''. L. Fumi, "Nuptialia. raccolta postuma di studi per nozze (1869-1907)". Roma, 2005: 443-472.
*P. Galliker: ''Äneas Sylvius Traktat über die Erziehung der Kinder gerichtet an Ladislaus, König von Ungarn und Böhmen''. Freiburg, 1889.
*[[Marco Gallo]]: ''La metanoia di Enea Silvio Piccolomini''. M. Gallo, "Studi di storia dell'arte, iconografia e iconologia: la biblioteca del curioso". Roma, 2007: 127-134.
*[[Heinrich Gottfried Gengler]]: ''Über Aeneas Sylvius in seiner Bedeutung für die deutsche Rechtsgeschichte''. Junge, Erlangen, 1860.
*[[Hans Albrecht Genzsch]]: ''Die Anlage der ältesten Sammlung von Briefen Enea Silvio Piccolominis''. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 46, 1932: 372-464.
*[[Giuseppe Giorgianni]]: ''Pio II, la città, le arti: la rifondazione umanistica dell'architettura e del paesaggio''. Siena, 2006.
*[[Florence Alden Gragg]]: ''Memoirs of a Renaissance Pope: the commentaries of Pius II''. 1959.
*[[Luigi Guerrini]]: ''Umanesimo e geografia in Enea Silvio Piccolomini''. Claudio Crescentini: "Nymphilexis: Enea Silvio Piccolomini, l'umanesimo e la geografia: manoscritti, stampati, monete, medaglie, ceramiche". Roma, 2005: 229-248.
*Luigi Guerrini: ''Un pellegrinaggio secolare: due studi su Enea Silvio Piccolomini''. Roma, 2007.
*[[Emil Göller]]: ''Gesuche des Markgrafen Karl I. von Baden an Pius II. während seines Aufenthaltes auf dem Kongreß zu Mantua (1459)''. "Freiburger Diözesanarchiv" 60, 1932: 239-251.
*[[Hermann Josef Hallauer]]: ''Der Pentalogus des Aeneas Silvius Piccolomini''. Köln, 1951.
*[[Johannes Haller]]: ''Rede des Enea Silvio Piccolomini vor dem Concil zu Basel''. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 3, 1900: 82-102.
*[[Kasimir Hayn]]: ''Aus den Annatenregistern der Päpste Eugen IV., Pius II., Paul II. und Sixtus IV. (1431-1447, 1458-1484)''. "Annalen des Historischen Vereins für den Niederrhein" 61, 1895: 129-186.
*[[Otto von Heinemann]]: ''Aeneas Sylvius als Prediger eines allgemeinen Kreuzzuges gegen die Türken''. Bernburg, 1855.
*[[Johannes Helmrath]]: ''Enea Silvio Piccolomini (Pius II.) - ein Humanist als Vater des Europagedankens?'' R. Hohls, "Europa und die Europäer: Quellen und Essays zur modernen europäischen Geschichte; Festschrift für Hartmut Kaelble zum 65. Geburtstag. Stuttgart, 2005: 361-369.
*Johannes Helmrath: ''Enea Silvio, Plinius und die "inventores rerum". "De diversarum scienciarum arciumque origine" in der Nürnberger Handschrift Cent VI App. 14 - (k)ein unbekannter Traktat Pius II''. F. Fuchs, "Osmanische Expansion und europäischer Humanismus". Wiesbaden, 2005: 97-108.
*[[Ludwig Heinrich Heydenreich]]: ''Pius II. als Bauherr von Pienza''. "Zeitschrift für Kunstgeschichte" 6, 1937: 105-146.
*[[Else Hocks]]: ''Pius II und der Halbmond''. Freiburg, Herder, 1941.
*[[Hugo Holstein]]: ''Die Begrüfsungsrede des Papstes Pius II. bei der Ankunft des Hauptes des h. Andreas in Rom am 12. April 1462''. "Zeitschrift für vergleichende Literaturgeschichte" 2, 1889: 364.
*[[Georg Hofmann]]: ''Papst Pius II. und die Kircheneinheit des Ostens''. "Orientalia christiana periodica" 12, 1946: 217-237.
*[[Konrad Häbler]]: ''Die Drucke der Briefsammlungen des Aeneas Silvius''. "Gutenberg-Jahrbuch" 14, 1939: 138-152.
*[[Simona Iaria]]: ''Enea Silvio Piccolomini und Pius II.: Ein Vergleich unter der Perspektive des Konziliarismus mit einem Ausblick auf die Reformation''. J. Dendorfer, C. Märtl, "Nach dem Basler Konzil: die Neuordnung der Kirche zwischen Konziliarismus und monarchischem Papat (ca. 1450 – 1475)". Berlin, 2008: 97-120.
*[[Gerhard Kallen]]: ''Aeneas Silvius Piccolomini als Publizist in der Epistola de ortu et auctoritate Imperii Romani''. Köln, 1939.
*[[John Norman Davidson Kelly|J. N. D. Kelly]]: ''The Oxford Dictionary of Popes''. 1996.
*[[George William Kitchin]]: ''The life of Pope Pius II: as illustrated by Pinturicchio's frescoes''. London, 1913.
*[[Hans Kramer]]: ''Untersuchungen zur "Österreichischen Geschichte" des Aeneas Silvius''. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 45, 1931: 23-69.
*Hans Kramer: ''Untersuchungen über die "Commentarii" des Papstes Pius II''. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 48, 1934: 58-92.
*[[Christopher B. Krebs]]: ''Negotiatio Germaniae. Tacitus' Germania und Enea Silvio Piccolomini, Giannantonio Campano, Conrad Celtis und Heinrich Bebel''. Vandenhoeck & Ruprecht, Göttingen 2005 ISBN 3-525-25257-9.
*[[Philipp Krejs]]: ''Aeneas Silvius Piccolomini am Hofe Friedrichs III. und die Anfänge des österreichischen Humanismus''. Wien, 1937.
*[[Willibrord Lampen]]: ''Aeneas Sylvius Piccolomini (Pius II) over den brand te Dordrecht (1457)''. "Bijdragen voor de geschiedenis van het bisdom van Haarlem" 44, 1926: 158-160.
*[[Georges Lesages]]: ''La titulature des envoyés pontificaux sous Pie II (1458-1464)''. "Mélanges d'Archéologie et d'Histoire de l'Ecole française de Rome" 58, 1941-1946: 206-247.
*[[Patrizia Anna Licini]]: ''European and Ottoman Landmarks from a Portolan Chart at the Time of Enea Silvio Piccolomini''. I. Baumgärtner, H. Kugler, "Europa im Weltbild des Mittelalters: kartographische Konzepte". Berlin, 2008: 191-218.
*[[Dietrich Lohrmann]], [[Harald Kühn]]: ''Aeneas Silvius Piccolomini und der Reichtum Deutschlands am Ende des Mittelalters''. "Geschichte in Wissenschaft und Unterricht" 48, 1997: 384-398.
*[[Christian Lucius]]: ''Pius II. und Ludwig XI. von Frankreich 1461-1462''. Heidelberg, 1913.
*[[Giovanni Battista Mannucci]]: ''Il palazzo di Pio II ed i suoi restauri''. "Rassegna d'arte senese" 7, 1911.
*Giovanni Battista Mannucci: ''Ricordi storici di Enea Silvio Piccolomini (Pio II)''. Firenze, 1916.
*Giovanni Battista Mannucci: ''Il vero ritratto di Pio II''. "Bullettino senese di storia patria" 30, 1923: 236-239.
*Giovanni Battista Mannucci: ''Il piviale di Pio II nel museo della cattedrale di Pienza''. Siena, 1925.
*[[Hermann Markgraf]]: ''Über das Verhältnis des Königs Georg von Böhmen zu Papst Pius II''. 1458-1462. Breslau, 1867.
*Hermann Markgraf: ''Das Verhältnis des Königs Georgs von Böhmen zu Papst Pius II. 1462-1464''. "Jahresbericht der Schlesischen Gesellschaft für vaterländische Kultur" 46, 1868: 213; "Forschungen zur deutschen Geschichte" 9, 1869: 217-258.
*[[Andreea Mârza]]: ''Enea Silvio Piccolomini în biblioteci transilvane. Studiu de caz: Epistolae familiares, 1496, de la Biblioteca Centrala Universitara "Lucian Blaga" din Cluj-Napoca''. "Apulum" 42, 2005: 247-255.
*Andreea Mârza: ''Imaginea regelui Ladislau al V-lea în Epistolae-le Familiares ale lui Enea Silvio Piccolomini''. "Apulum" 43, 2 (2006): 87-98.
*[[Zweder von Martels]], [[Arie Johan Vanderjagt]]: ''Pius II, "el più expeditivo pontifice": selected studies on Aeneas Silvius''. Boston, 2003.
*Zweder von Martels: ''The Fruit of Love. Aeneas Silvius Piccolomini about his Illegitimate Child''. Z. Martels, "Pius II, "el piu expeditivo pontefice". Selected studies on Aeneas Silvius Piccolomini (1405-1464)". Boston, 2003: 87-106.
*Zweder von Martels: ''Aeneas Silvius Piccolomini und die zweifaltige Lust: Die hedonistischen Linien in seinem Leben und die Auswirkungen des Älterwerdens auf seine Sicht vom Paradies''. "Neulateinisches Jahrbuch" 8, 2006: 177-199.
*[[Carolin Mauz]]: ''Das Bild der Leonora von Portugal in der "Historia austrialis" des Aeneas Sylvius de Piccolomini''. J. Sarnowsky, "Bilder - Wahrnehmungen - Vorstellungen: Neue Forschungen zur Historiographie des hohen und späten Mittelalters". Göttingen, 2007.
*[[Narciso Mengozzi]]: ''Il Pontefice Pio II e l'aragonese Ferdinando I re di Napoli''. Siena, 1913.
*[[Alfred Meusel]]: ''Die Quellen des "libellus de ortu et auctoritate Imperii Romani" des Enea Silvio de Piccolomini (Pius II.)''. Breslau, 1905.
*[[Jürgen Miethke]]: ''Reform des Hauptes im Schatten des Türkenkreuzzugs. Die Vorschläge eines Domenico de' Domenichi und Nikolaus von Kues an Pius II. (1459)''. J. Dendorfer, C. Märtl, "Nach dem Basler Konzil: die Neuordnung der Kirche zwischen Konziliarismus und monarchischem Papat (ca. 1450 – 1475)". Berlin, 2008: 121-139.
*R. J. Mitchell: ''The Laurels and the Tiara. Pope Pius II, 1458-1464''. New. York: Doubleday & Co., Inc., 1963.
*[[Wilhelm Molsdorf]]: ''Eine Botschaft des Mainzer Erzbischofs Diether von Isenburg an Papst Pius II. vom Jahre 1462''. "Zentralblatt für Bibliothekswesen" 9, 1892: 504-508.
*[[Claudia Märtl]]: ''Wie schreibt ein Papst Geschichte?: Zum Umgang mit den Vorlagen in den "Commentarii" Pius II''. R. Schieffer, J. Wenta, "Die Hofgeschichtsschreibung im mittelalterlichen Europa: Projekte und Forschungsprobleme". Torún, 2006: 233-251.
*Claudia Märtl: ''Epigraphisches zu Papst Pius II. (Enea Silvio Piccolomini, 1405/58-1464)''. F.-A. Bornschlegel, "De litteris, manuscriptis, inscriptionibus ... Festschrift zum 65. Geburtstag von Walter Koch". Wien, 2007: 329-352.
*Claudia Märtl: ''Pius II. (1458-1464). Offensive und defensive Strategien seiner Selbstdarstellung als Papst''. M. Matheus, L. Klinkhammer, "Eigenbild im Konflikt. Krisensituationen des Papsttums zwischen Gregor VII. und Benedikt XV". Darmstadt, 2009: 63-87.
*[[Bernhard Neidiger]]: ''Papst Pius II. und die Klosterreform in Deutschland. Eine Problemskizze''. S. Haarländer, "Vita Religiosa im Mittelalter. Festschrift für Kaspar Elm zum 70. Geburtstag". Berlin, 1999: 629-652.
*[[Max Niedermann]]: ''Deux éditions récentes de la comédie 'Chrysis' d'Enea Silvio Piccolomini''. "Humanitas (Coimbra)" 2, 1948-1949: 93-115.
*[[Emily O'Brien]]: ''Aeneas Silvius Piccolomini's Chrysis: Prurient Pastime - or Something More?'' "Modern language notes" 124, 2009: 111-136.
*[[Gioacchino Paparelli]]: ''La germania di Enea Silvio Piccolomini''. "Italica. Journal of the American Association of Teachers of Italian" 25, 1948: 202-216.
*Gioacchino Paparelli: ''Enea Silvio Piccolomini (Pio II)''. Bari, 1950.
*[[Emil Pauls]]: ''Zwei Bullen Pius II. für die Kölner Klöster''. "Annalen des Historischen Vereins für den Niederrhein" 63, 1896: 197-203.
*[[Giovanni Battista Picotti]]: ''La pubblicazione e i primi efetti della "Execrabilis" di Pio II''. "Archivio della Società Romana di storia patria" 37, 1914: 5-56.
*Giovanni Battista Picotti: ''Sopra alcuni frammenti inediti de' Commentarii di Pio II''. "Miscellanea di studi storici in onore di Giovanni Sforza". Lucca, 1920: 93-111.
*[[Donato Pirovano]]: ''L'arte allusiva di Enea Silvio Piccolomini: per una lettura dell' "Historia de duobus amantibus"''. "Rivista di letteratura italiana" 24, 2006: 11-22.
*[[José Maria Pou y Martí]]: ''Relacions del papa Pius II amb Joan II d'Aragó i els Catalans''. "Homenatge a Antoni Rubió i Lluch". Barcelona, 1936.
*[[Eduard Preiswerk]]: ''Die zweite Beschreibung Basels von Enea Silvio''. "Basler Zeitschrift für Geschichte und Altertumskunde" 4, 1905: 1-17.
*[[Hans Prutz]]: ''Pius II. Rüstungen zum Türkenkrieg und die Societas Jesu des Flandrers Gerhard des Champs 1459-66''. München, 1912.
*[[Pius XI|Achille Ratti]]: ''Quarantadue lettere originali di Pio II relative alla guerra per la successione nel Reame di Napoli (1460-1463)''. "Archivio storico lombardo" 30, 1903: 263-293.
*[[Adolph Friedrich Riedel]]: ''Zur Beurteilung des Aeneas Silvius als Geschichtsschreiber nach seinen Berichten über den Markgrafen Albrecht von Brandenburg''. "Monatsberichte der preußischen Akademie der Wissenschaften zu Berlin" 1867: 549-571.
*[[Odilo Ringholz]]: ''Abt Gerold von Einsiedeln und Papst Pius II''. "Mitteilungen des Historischen Vereins des Kantons Schwyz" 14, 1904: 195-197.
*[[John Gordon Rowe]]: ''The Tragedy of Aeneas Sylvius Piccolomini (Pope Pius II): An Interpretation''. "Church History" 30, 1961: 288-313.
*[[Heinrich Volbert Sauerland]]: ''Rede des burgundischen Gesandten und Bischofs von Tournay Wilhelm Filastre in Sachen eines Kreuzzugs gegen die Türken, gehalten zu Rom am 8. October 1463 im öffentlichen Consistorium vor Papst Pius II''. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 5, 1891: 352-362.
*[[Joseph Schlecht]]: ''Pius II. und Peter von Schaumberg''. "Jahrbuch des Historischen Vereins Dillingen an der Donau" 7, 1894: 40-55.
*[[Adolf Schmidt]]: ''Enea Silvio Piccolomini: Deutschland. Der Brieftraktat an Martin Meyer''. Köln, Graz, 1962.
*[[Walter Schürmeyer]]: ''Das Kardinalskollegium unter Pius II''. Berlin, 1914.
*A. Silvestri: ''Gli ultimi anni di Pio II''. Tivoli, 1941.
*[[Manlio Sodi]], [[Arianna Antoniutti]]: ''Enea Silvio Piccolomini. Pius Secundus Poeta Laureatus Pontifex Maximus''. Libreria Editrice Vaticana, Città del Vaticano, 2007 ISBN 978-88-209-7936-2
*[[Giovanni Soranzo]]: ''Pio II e la politica italiana nella lotta contro i Malatesti (1457-1463)''. Padova, 1911.
*[[Max Straganz]]: ''Eine Bulle Pius II. (1461) für den Konvent der Minderbrüder zu La Rochelle über die Verehrung des hl. Blutes daselbst''. "Historisches Jahrbuch" 23, 1902: 305-307.
*[[Günter Stölzl]]: ''Ich war Pius II.: Memoiren eines Renaissancepapstes''. Augsburg, 2008.
*[[Juliusz Zarębski]]: ''Stosunki Eneasza Sylwiusza z Polską i Polakami''. Kraków, 1939.
*[[Baccio Ziliotto]]: ''Per il quinto centenario della nascita di Enea Silvio Piccolomini''. "Archeografo Triestino" 3, 1906: 214-216.
*[[Luisa Rotondi Secchi Tarugi]]: ''Pio II umanista europeo''. Firenze, 2007.
*[[Maria Antonietta Terzoli]]: ''Enea Silvio Piccolomini. Uomo di lettere e mediatore di culture. Gelehrter und Vermittler der Kulturen''. Schwabe Verlag, Basel, 2006 ISBN 978-3-7965-2258-1
*[[Luigi Totaro]]: ''Il Pio Enea. Un papa umanista''. "Anima e paura." Macerata, 1998: 355-366.
*[[Gilbert Tournoy]]: ''La storiografia greca nell'Umanesimo: Arriano, Pier Paolo Vergerio e Enea Silvio Piccolomini. Humanistica Lovaniensia''. "Journal of Neo-Latin Studies" 55, 2006: 1-8.
*[[Marga van Treek]]: ''Die Reichsidee bei Engelbert von Admont und bei Aeneas Silvius unter Beschränkung auf die beiden Traktae De ortu''. Köln, 1946.
*[[Andreas Tönnesmann]]: ''Enea Silvio und die Architektur''. M.-A. Terzoli, "Enea Silvio Piccolomini. Uomo di lettere e mediatore di culture Basel", 2006: 313-340.
*Andreas Tönnesmann: ''Enea Silvio und der Berg''. H. Hubach, "Reibungspunkte: Ordnung und Umbruch in Architektur und Kunst ; Festschrift für Hubertus Günther". Petersberg, 2008.
*[[Marta Vaculínová]]: ''The Incorrect Attribution of Aenea Silvio's Poem "De passione Christi" to Bohuslaus of Lobkowicz and Hassenstein and Some Notes on Datation of His Printed Works''. "Listy filologické" 128, 2005: 35-46.
*[[Konstantin Vogas]]: ''Die Stadt als Bühne und Buch. Zur Selbstinszenierung Pius’ II. in der Architektur Pienzas''. Berlin: Avinus, ISBN 978-3-930064-58-8
*[[Georg Voigt]]: ''Enea Silvio de' Piccolomini, als Papst Pius II., und sein Zeitalter''. Berlin 1856–1863.
*Georg Voigt: ''Die Briefe des Aeneas Sylvius vor seiner Erhebung auf den päpstlichen Stuhl, chronologisch geordnete und durch Einfügung von 46 bisher ungedruckten vermehrt, als Vorarbeit zu einer künftigen Ausgabe dieser Briefe''. "Archiv für österreichische Geschichte" 16, 1856: 321-424.
*[[Benedikt Konrad Vollmann]]: ''Enea Silvio Piccolominis "Historia Austrialis". Anmerkungen zu einer neuen Studie über die Fassungen des Werks''. "Beiträge zur Geschichte der deutschen Sprache und Literatur" 127, 2005: 240-246.
*[[Martin Wagendorfer]]: ''Die Editionsgeschichte der "Historia Austrialis" der Eneas Silvius Piccolomini.'' "Deutsche Archiv für Erforschung des Mittelalters" 64, 2008: 597-601.
*[[Helmut G. Walther]]: ''Ekklesiologische Argumentationen der Papstbullen von Pius II. bis Sixtus IV''. J. Dendorfer, C. Märtl, "Nach dem Basler Konzil: die Neuordnung der Kirche zwischen Konziliarismus und monarchischem Papat (ca. 1450 – 1475)". Berlin, 2008: 307-330.
*[[Benjamin Weber]]: ''Conversion, croisade et oecuménisme à la fin du Moyen-age. Encore sur la lettre de Pie II à Mehmed II''. "Crusades" 7, 2008: 181-197.
*[[Paul Weinig]]: ''Aeneas Silvius Piccolomini in Deutschland. Beobachtungen zur Überlieferung der lateinischen Handschriften''. "Pirckheimer-Jahrbuch" 11, 1996: 71-82.
*[[Anton Weiss]]: ''Aeneas Silvius Piccolomini als Papst Pius II''. Graz, 1897.
*[[Arnold von Weyhe-Eimke]]: ''Das Haus der Piccolomini aus den vom Papste Pius II. adoptirten Familien Todeschini und Pieri auf der Herrschaft Nachod in Böhmen''. "Jahrbuch der heraldischen Gesellschaft Adler in Wien" 11, 1884: 97-107.
*[[Berthe Widmer]]: ''Enea Silvio Piccolomini. Papst Pius II.'' Basel/Stuttgart, 1960.
*[[George L. Williams]]: ''Papal Genealogy: The Families And Descendants Of The Popes.'' 2004.
*[[Rudolf Wolkan]]: ''Die Briefe des Eneas Silvius vor seiner Erhebung auf den päpstlichen Stuhl. Reisebericht''. "Archiv für österreichische Geschichte" 93, 1905: 351-369.
*Rudolf Wolkan: ''Eine ungedruckte Rede des Eneas Silvius Piccolomini''. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 34, 1913: 522-525.
 
{{algus}}
{{Eelnev-järgnev |
{{eelnev-järgnev | eelnev=[[Calixtus III]] | nimi=[[Paavst]] | aeg=[[1458]]–[[1464]] | järgnev=[[Paulus II]]}}
|eelnev = [[Calixtus III]]
|nimi = [[Rooma paavst]]
|aeg = [[1458]]-[[1464]]
|järgnev = [[Paulus II]]
}}
{{lõpp}}
 
Anonüümne kasutaja