|
Muinasjuttudel on omad seadused, mida on kirjeldanud [[Axel Olrik]]u eepiliste seadustega. Selliste tunnuste hulka kuuluvad kindlad algus- ja lõpuvormelid (näiteks "Elas kord...", "Kuskil maal...", "Kui nad surnud ei ole...", "Sõin ja jõin seal minagi, kõhtu ei saanud midagi"), oluliste sündmuste rõhutamine mitmekordse kirjeldamise kaudu (näiteks 3 päeva tuleb võidelda, 3 takistust ületada), sümboolsete arvude (eriti 3) esinemine loo struktuuris või kirjeldustes (kolmarvu seadus; olulised on ka arvud 3, 7, 9, 12).
==Liigitus==
Muinasjutud jaotatakse harilikult [[loomamuinasjutt|looma-]] ja [[pärismuinasjutt]]udeks.
[[Kirjanik]]e loodud muinasjutte nimetatakse [[kunstmuinasjutt]]udeks.
==Muinasjuttude teaduslik uurimine==
Muinasjutu struktuuri, funktsioone ja ajaloolist arengut on uurinud [[Antti Aarne]], [[Bruno Bettelheim]], [[Alan Dundes]], [[Max Lüthi]], [[Vladimir Propp]], [[Stith Thompson]] jpt.
Antti Aarnelt pärineb muinasjuttude [[süžee]]de [[muinasjututüüp|tüüpideks]] liigitamise süsteem, mida on täiendanud [[Stith Thompson]] (Aarne-Thompsoni tüübikataloog) ja [[Hans-Jörg Uther]] (ATU tüübikataloog).
Eestis hakati muinasjutte sihipäraselt koguma [[19. sajand]]i teisel poolel [[Jakob Hurt|Jakob Hurda]] innustusel. Üks Eesti tuntumaid muinasjutu-uurijaid oli [[Uku Masing]].
[[Richard Viidalepp|Richard Viidalepa]] toimetusel on ilmunud teaduslik eesti muinasjuttude antoloogia. Hiljem on tegelenud muinasjuttude uurimisega Eestis [[Kristi Salve]], [[Ülo Valk]], [[Risto Järv]], [[Merili Metsvahi]] ja [[Kärri Toomeos-Orglaan]].
==Näide==
'''Hirmuotsija''' (eesti muinasjutt)
Vanal ajal elasi üits miis, kes kedägi es pelgä. Ta läits ilma müüda hulkma, et ommetegi kossegi endäle hirmu löida. Muku kiäki es või teda hirmutada, ta es lää kelleki iin hirmu täis, es nakka kedägi pelgämä.
Oma käigu pääl tulli ta viimate ütte väikeste mõisade. Sääl tahtse ta üümajale jääda. Muku teda es taheta vasta võtta, üteldi, et ruumi ei ollev. Hirmuotsjal oll nüid peris kitsas käen, kas jää vai lake taiva ala üümajale, tõist päävarju kossegi ligilähikesen es ole pääle tähendedu mõisa. Vällä pääl üüd magada es ole tal kah suur asi, ta oll joh hirmuotsja. Siiperäst es pane ta pallu pahassegi, et vasta es võeta. Tahtse enne teeda saada, misperäst teda ommetigi vasta es võeta, kuna enne teda egäl puul ilma kiilmata üümajale võeti.
Viimate sai ta üte teomehe käest teeda, et siistsamast kolm versta kaugel om suur mõisa, mis koguni tühi om, kon mitte ütte inemisehingegi ei ela. Inemise ei ela sääl selleperäst, et ega üü tuleva mõisade kodukäija ja tondi ja käkistava kõik ärä, kedä enne kätte saava. "Om sul häste julge südä," kõnel teomiis, "sis võid sa julgeste sinna üümajale minna. Ei ole sul aga seda, sis kae, et sa mõnen muun paigan üüd võit üle elada, säält sa sis elavält ei pääse. Enne kui tondi sinna nakassiva käima, katte ega üü iks üits inemine ärä. Panti küll kah vahi vällä, aga kui nätti, et sii asja es paranda ja vahi esigi nakassiva ärä kaduma, sis jäeti mõisa üüses hoopis tühas. Päivä või sääl küll julgete tüüd tetä, tule aga õtak kätte, sis piäp egaüits kaema, et ta ennempa säält minema saa. Olet sa julge ja tubli miis, sis mine ja kae näidega õnne. Kraam om kõik sääl valmis, nii et võit sääl peris härralikult magada." Teomiis läits omma tiid ja jätse hirmuotsja sinnapaika.
Hirmuotsjal oll peris hää miil selle üle, mis teomiis kõnel. Nüid luutse ta endäle hirmu löidvat. Sest mida kõik tõse pelgäsivä, pidi kah tima pelgämä. Muiduki luutse ta, et ta vannu tonte võitma saa. Selleperäst säädse ta sis sammu kohe sinna poole. Olli joh üits tii ja kaits asja - sai üümaia ja tonte nätä. Hirmu näist es ole tal aga sukuki.
Peris pimme olli joba käen, kui ta sinna jõudse. Suure vaivaga löidse ta usse. Kui sisse oll saanu, tegi kohe tule üles ja naksi putru kiitma. Aga vannust tondest es ole viil kõppu ega kõbinat kuulda. Paari tunni peräst olli joba kesküü käen ja siiga kah tonte aig müüda, mis ainult kella katetõistkümneni kest. Hirmuotsja arvas juba, et tondi enamp ei tuleki. Aga ooda, kui tondi midagi unetava!
Kui hirmuotsja parajade viil putru kiitse, oll vällän nigu kõbinat kuulda, muku kedägi es tule enne vällä. Viimati visati korsnast üits kõrvend inemise käsi sisse - õkva hirmu otsja kõrvale. Aga hirmuotsja es pane seda nigu tähelegi, ütel enne: "Virbi muidu mis sa virbit, ärä suppi enne ärä tsurgi. Mis sa kaugelt virbit, kui sa manu ei tule."
Selle pääle oll kah tont hirmuotsja kõrval. Hirmuotsja kai tonti pääst jaluni imestusega läbi ja ütel: "Kvaeh, kost nii sugune nallakas luum vällä tullu? Kas niisugutsit armetuid viil pallu piässi olema? Kes sa õige säärdne olet? Mis sa siin otsit?"
"Ma ei otsi muud midagi," ütel tont, "kui taha sinnu ennast ärä süvvä."
"Tohoh, vai õige niisugutse mõtte pääle olet tullu. Kost sa õige niisugutse julguse olet võtnu? Selle pääle ei ole sul joh ütteki õigust. Ehk kui sul kah õigus olessi, sis võit sa selgeste aru saada, et päräõlla oma tahtmist täita sa ei või. Näet esi, et ma süüki valmista. Taha enne ommete kah süvvä. Ma arva, et kah sina kõige oma suguseltsiga nällän olete. Ehk kost niisugutse, nigu sina olet, kah midagi kosteki saava. Teile kõigile om mul siin toitu küllalt. Süük saa varsti valmis, mine enne ja kutsu näid kõiki siia õdagut süüma, olgu na kah kui nällätse taht."
Vanatont täitse kah hirmuotsja käsku, läits vällä ja õigas: "Pill-Piret, Mall-Maret, tulge mulle külalises." Ja, oh imelit imet! Tonte tulli tuhandelle, sarvilisi sadandelle. Külalisi tull nigu pihu ja põrmu, nii et mõisa otst otsani täis sai. Aga hirmuotsjal oll peris hää miil niisugust suurt hulka tonte näten. Hirmu es ole täl näist tühest mitte sukuki, ehk küll tondi kõiksugumatsi tempe ja tükke teiva, nii et tõne, kes mitte hirmuotsja sugune ei oles ollu, hirmu peräst kas vai maa ala oles vajunu.
Varsti peräst tonte tulekut kanneti süük lavva pääle. Kõik istseva süüma, hirmuotsja kah. Peräst süümist nakati kaartit mängma. Hirmuotsja oll egäl puul nõnamiis, nii kah kaarte mängmise man. Piä ega kõrd võitse ta tonte.
Sedaviisi pidu pidaden läits aig õige ruttu mööda. Kesküü oll joba lähikesen. Hirmuotsja vahtse egäl puul tondele järgi, nii et na midagi ei saa tetä ilma tima nägemäta. Viimäte oll üits kaart maha kukkunu. Kõrval ollev tont käskse hirmuotsjal seda üles võtta. Hirmuotsja tei, mis kästi. Peräst visas siisama tont jälle kaarte maha. Jälle käskse hirmuotsjal üles võtta. Aga hirmuotsja kergit enne kadajast keppi, mis ta tonte malgutada üten oll võtnu, ja ütel: "Vai herr esända poiss om! Kas tunnet, mis sii om? Niipia kui sa esi üles ei võta, sis ma sulle näita. Esi viskas kaarti maha ja käsk viil muil üles võtta."
Tont läits selle pääle peris hirmu täis. Pidi täitmä, mis hirmuotsja nõudse. Nigu ta nüid kaartet üles võtten kumard, sääl visas hirmuotsja tälle suure kuldristi kaala, nii et ta enamp paigastegi es saa. Oll nigu kinni naglutedu. Tõse tondi johtuva kõik seda nägema ja lätsiva niisamate hirmu täis. Hirmuotsja näi, et nüid paras aig olli oma tüüd pääle nakata. Karas tonte sekka ja laskse omal kadajatsel kepil õige mehiselt tonte kallal vuhiseda. Selle valu pääle karassiva tondi üits sinna, tõne tõiste paika, egaüits enne sinna, kohe hirmuotsja kadajane kepp manu es küüni. Siski sellekiperäst sai pia egaüits nisukese nahatävve, misust ta viil es ole saanu. Muiduki teeda tõse tondi jätiva mõisa sinnapaika ja lätsiva kos kolmkümmet; ütsinda vaene ristiga tont es saa paigastegi - jäi tervini hirmuotsja kätte.
Hirmuotsja võis nüid taaga tetä, mis ta esiki tahtse. Kõige edimalt kütse täl kihä häste kuumas. Viimäte nakas nõudma, kost ajast saani na joba sääl mõisan öösiti valitseman olliva. Tont es taha küll edimalt hääga kõnelda. Aga kui hirmuotsja jälle oma kadajast keppi kergit, pässi tondi kiil varsti valla. Ta kõnel: "Seda saa pallu aiga, kui me joba siia mõisade asunesime. Et meid kiäki es keelä siia tulemast, aga ennempa viil meile ruumi tetti, sis oll meil edemäne põli käen. Pääleki lätsime viil viimate nii kelmis, et peris õigusega nakassime oma hääd kasupaika kinni pidama. Nii es pääse üüse me käest sii mitte üits inemiseluumgi. Ütsinda sinul läits õnnes meid kergede ärä petta. Aga uutke viil mõni tõne, et ta me käest nii pehmede minema saa kui sina."
"Ah, sina viil suurustat," ütel hirmuotsja malka võtten, "vai te arvade viil mõnda õigust siin mõisan elada. Küll ma sulle, nii kah tõisile sinusugutsile näita. Vai te arvade viil mõnda inemist siin kimbutada võivat. Uutke te enne!" Ja - matst ja matst käis kadajakepp tondi turjal.
Kui tondi luu joba veidike nigu pehmempas olliva pessetu, sis vast nakas ta veidi alandlikumpalt hirmuotsjale vastama. Hirmuotsja nakas nüid nõudma, et kui na joba nii kaua siin paigal om elanu, sis näil kah iks hää varandus om paigale pantu. Tont es taha küll edimalt jälle kõnelema nakata, aga kui nägi, et hirmuotsjal timaga nalla es ole, nakas õige tõemeeli seletama. Kõneles: "Varandust om meil lõpmata pallu paigal. Kõik vara om üten paigan maa all varjun. Üitski inemine seda varjupaika viil ei tiia ega saagi teedma." Tont es taha enamp edesi kõnelda.
Nüid nägi hirmuotsja, et hääga enamp läbi es saa, siiperäst kütse ta sis tondi kihä õige mehemuudi kuumas. "Vai sa viil ei taha kõnelda," ütel ta tondile, "küll ma sulle näita! Kui sa varaaita mulle ei näita ja teda mulle ei lupa ja ei kinnita, et sina ega üitski sinusugutsist siia oma jalga ei tõsta, sis sa enamp eluga ei pääse."
Tont vaesekene pidi kõik hirmuga täitma, mis enne hirmuotsja nõudse. Oh seda varandust, mis tondi olliva kokku kogunu! Hirmuotsja es ole nii pallu varandust viil kossegi kõrraga kuun nännu. Ja sii kõik pidi timale saama. Kui tont kõik oma varanduse hirmuotsjale olli annu ja kõvaste kinnitanu, et tima, nii kah tima sugulase sestsaani mõisat tahtva rahule jätta ja ei enamp konagi tagasi tulla, sis vast laskse hirmuotsja ta vaesekese vallale. Minnen ütel viil tont õhaten: "Jah, nüid pia ma siist igävesti lahkuma, kon enne mu esivanempa joba ammust saani om elanu!" Ja selle pääle olli ta nigu maa ala vajunu.
Hommuk es ole enamp kaugel; hirmuotsjal tull viil natukese aiga ütsinda istu, sis tulliva kah tõse ristiinimese sinna. Suur oll tõiste inemiste imestus, kui na hirmuotsjat tervini ja tervelt iist löidsiva. Kõik arvassiva, et tondi ta joba ammu tõiste ilma om saatnu. Aga võta näpust! Hirmuotsja jäi iks hirmuotsjas. Suuremp häämiil olli viil härräl, kui ta teeda olli saanu, et ta nüid julgede oma esivanempide elupaigan võis elada. Muiduki teeda hirmuotsja sai kah tubli vaivapalga oma üüvalvamise iist, pääleki lupas härrä lõpmata suure tondi kingituse kah tervini timale.
Nii sai sis hirmuotsja piaaigu ilma tahtmata ja äkitselt rikkas mehes. Aga hirmu es lövva ta enamp mitte kosteki. Tondest es ole perästpoole mõisan enamp midagi kuulda. Arvati, et nad kõik selle katsu pääle põrgude põgenu. Siiperäst ärgu neid sis enamp üitski pellaku - na ei julgu enamp vällägi tulla, aga ristimemesi hirmutada ei ole näil enamp meelegi tullu, ja ei saagi enamp tulema.
''[[Jakob Hurt|H]] II 44, 411/20 (1) [[Otepää kihelkond|Otepää]] - Villem Vaher ([[1891]]).''
== Vaata ka ==
|
