Poweri arhitektuur: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Suwa (arutelu | kaastöö)
PResümee puudub
Suwa (arutelu | kaastöö)
38. rida:
Power arhitektuur sai alguse 1980ndate lõpul IBM-is, kui firma tahtis tipp-jõudlusega RISC arhitektuuri oma keskastme tööjaamade ning serverite tarbeks. Tulemuseks oli “POWER arhitektuur”. Selle esimest implementatsiooni kasutasid RS/6000 arvutid, mis tulid välja 1990. aastal. See oli 10-kiibiline RIOS-1 protsessor, mida hiljem kutsuti POWER1. RIOS-1’st arendati hiljem välja RISC Üksik Kiip (RSC) protsessor.
 
1992. aastal lõid Apple, IBM ja Motorola AIM alliansi, et arendada POWER protsessorist massturu versiooni. Selle tulemusena loodi “PowerPC arhitektuur”. See on modifitseeritud variant POWER arhitektuurist. Esimeseks PowerPC implementatsiooniks oli PowerPC 601, mis valmistati 1993. aastal. See oli suures osas loodud RSC-l ja leidis kiiresti tee Apple’i Power Mac arvutitesse ja [[IBM RS/6000]] süsteemidesse.
 
IBM laiendas oma POWER arhitektuuri nende RS/6000 süsteemi jaoks, mille tulemuseks oli 8-kiibiline POWER2 protsessor 1993. aastal ja ühe kiibiline versioon nimega P2SC ehk POWER2 Superkiip (ingl.k Super Chip) 1996. aastal.
 
1990-ndate algul otsis IBM võimalust vahetada [[CISC]] disainil baseeruvad AS/400 miniarvutid RISC arhitektuuri vastu. Uue arhitektuuri arenduse koodnimeks oli “Amazon”. Insenerid, kes selle kallal töötasid andsid arhitektuurile nimeks PowerPC-AS (“Arenenud Seeria” või “Amazon Seeria”). PowerPC-AS sai RSC-l baseeruvaks mitme-protsessoriga serveri platvormiks. Arenduse jätkudes laiendas IBM-i uurimislabor RSC-d, et toetada 64-protsessori sidumist ja lisada [[AS/400]]-le spetsiifilisi omadusi. Selleks tulid juurde RS/6000 arendaja ning lisasid mõned POWER2 omadused. Kogu arendus lõppes sellega, et 1995. aastal tuldi välja 64-bitiste A10 ja A30 protsessoritega[[protsessor]]itega ning hiljem lisandus RS64 liin, mida kasutasid nii AS/400 kui RS/6000 süsteemid.
 
AIM Allians jätkas PowerPC arendamist 1997. aastani, tuues välja PowerPC protsessorite teise põlvkonna: PowerPC 602 TV-bokside ja mängukonsoolide tarbeks; PowerPC 603, mis oli suunatud kaasaskantavatele arvutitele; PowerPC 604 tööjaamade jaoks; ja PowerPC 620, mis kujutas endast 64-bitist tipp-klassi protsessorit serveritele. 602 ja 620 ei leidnud küll kunagi laialdast kasutust kuid 603 ja 604 ning nende järeltulijad said oma aladel väga populaarseiks. Motorola ja IBM tegid ka PowerPC “Book E”<ref name="booke">{{cite web