Erinevus lehekülje "Seedekulgla" redaktsioonide vahel

Eemaldatud 13 403 baiti ,  10 aasta eest
nupp
(nupp)
{{ToimetaAeg|kuu=jaanuar|aasta=2011}}
{{kustutada}}
{{kopipeist|allikas=lepo.it.da.ut.ee/~heronyme/University/iat.doc}}
{{vikinda}}
 
SEEDEKULGLA EHITUS
 
'''Seedekulgla''' on kõrgemate organismide [[suu]]st [[pärak]]uni kulgev õõneselundite süsteem, mida söödud toit läbib.
Seedekulgla on suust pärakuni viiv toru, mis koosneb suust  neelutorust  söögitorust  maost  peensoolest  ja jämesoolest.
 
Söömisel esmast toit peenestatakse hammastega. Toitu liigutatakse mööda seedekulglat, toitainete imendamine, toit lagundatakse molekulideks, seedimatute jääkainete eritamine organismist e. defekatsioon.
 
Seedeelundkonna organid:
1) Suu, hambad, keel. Toit segatakse süljega;
2) Neel – ühine hingamisteedele ja seedeelundkonnale;
3) Söögitoru;
4) Magu;
5) Duodenum e. 12-sõrmiksool (peensoole osa);
6) Jejunum e. tühisool (peensoole osa);
7) Ileum e. niudesool (peensoole osa);
8) Jämesool;
9) Pärasool;
10) Pärak.
 
Seedekulgla (söögitoru???) kestad:
1) Sisemine e. limaskest, mis tagab toidu libestamise. Peensooles tagab toitainete imendumise. Limaskesta lihaskiht tagab soolehattude liikumise, pikenemise ja lühenemise. Sidekoelises osas on närve, vere- ja lümfisooni, mis tagavad toitainete transpordi. Toitainete transport käib läbi veresoonte  liigub maksa  seal üldisesse vereringesse. Lümfisoontesse toimub rasvade imendumine.
2) Lihaskesta funktsioon on seeditava toidu liigutamine piki seedekulglat e. peristaltikat. Koosneb silelihasetest. Mõnedes kohtades paikneb vöötlihaskude, nt. 1/3 söögitoru ülemises osas ning pärakus.
 
Toide peenestamine toimub hammastega. Hamba osad:
1) Säsi – asub keskel; seal on närvid ja veresooned;
2) Säsi on kaetud dentiiniga. See on kõva luukude, kui seal pole luurakke, ega veresooni. Vastu säsi asetsevad septsiaalsed dentiini moodustavad rakud e. odontoblastid?.
3) Dentiin on kaetud emailiga e. vaabaga. See sisaldab 3% orgaanilisi aineid. Temas puuduvad rakud.
 
Hambal eristatakse hamba krooni, kaela (igeme taskus) ja juurt (ümbritsetud lõualuuga).
Säsi läheb üle juurekanaliks, mida mööda kulgevad närvid ja veresooned.
 
Inimese hambad (32):
1) Lõikehambad e. intsisiivid – asuvad kõige ees, kokku 8. Eest kumerad, tagant nõgusad. Ühe juurega;
2) Silmahambad e. kaniinid – kõige pikemad hambad, kokku 4;
3) Eespurihambad e. premolaarid – kokku 8, juur kaheks hargnenud;
4) Purihambad e. molaarid – kuupjas kroon, kokku 12, 2-3 juurega.
 
Keel
Liikuv organ, mille ülemisel pinnal paiknevad erinevat tüüpi näsad: keskel vallnäsad, tipus niitnäsad, servas seennäsad ja lehtnäsad. Lisaks näsadele on ka keelemandel, mis on lümfoidorgan. Seen-, vall- ja lehtnäsades asuvad maitsepungakesed.
 
Süljenäärmed
Mesokriinsed näärmed. Toidu niisutamine ja osaline seedimine. Süljes 99% vett ja 1% valke. Olulisemad valgud on mutsiinid, ptüaliin (alfa-amülaas?), sialiin; Sialiin neutraliseerib kaariesttekitavaid baktereid. Lisaks valkudele on süljes ka lüsotsüüm, mis on baktereid hävitava toimega. Ptüaliin lagundab tärklist suhkruteks.
 
Sekreedi alsuel: seroossed näärmed ja mukoossed näärmed.
 
Kõige suurem on kõrva süljenääre?. Juha väjub näärme esimesest servast, avaneb põse juures. See on seroosne nääre. Keelealune süljenääre paikneb keele all, suuõõne põhjas. Puhtal kujul mukoosne nääre. Lõuaalune süljenääre on seganääre, avaneb keele all.
 
Süljes on ka immunoglobiin A-d ning veidi uureat. Ööpäevas moodustub 1L sülge.
Funktsioonid: polüsahhariidide esialgne lagundamine, hammaste kaitse, toidu libestamine.
 
Söögitoru
25cm pikkune. 1/3 vöötlihaseid, allpool silelihaskude. Seest vooderdatud seedeepiteeliga. Submukoosas on spetsiaalsed näärmed – osofageaalnäärmed, mis toodavad lima.
 
Neelamine: toit rändab läbi suu, neelu ja söögitoru. Eristatakse kolme faasi: oraalne (tahtele alluv), farii(ü?)ngeaalne, osfageaalne. Keele surumine vastu kõvasuulage  nina-neelu sulgemine pehmesuulaega (et toit ei tuleks ninast välja)  sulgub kõripealis, et toit hingetorru ei läheks  toit läheb söögitorru.
 
Kui toit jõuab neelu, algab tahtele mittealluv protsess. Kui toit läbib söögitoru sfinkteri?, hakkab toit liikuma söögitorru. Seal liigub 2-5 cm / s. Söögitorust satub toit makku (gaster)
 
Magu
Toidumass lükatakse peensoolde sobivas mahus. Mao osad: põhi – söögitoru pool; lukuti – 12-sõrmikupoolne osa; keha e. korpus; läviseosa – söögitorupoolne osa.
 
Näärmed: läviseosas on gardiaalsed näärmed; lukutiosas püloorilised (füloonilised) näärmed; põhjas fundaalsed näärmed. Gardiaalsed ja püloorilised toodavad lima, fundaalsed maomahla.
 
Maopind koosneb näärmetest, need avanevad maolohukestesse e. faveoolidesse. Mao näärmete lõpposas paiknevad parietaalrakud ja pearakud. Parietaarakud toodavad soolhapet, pearakud pepsinogeeni. Lisaks on limarakud ja üherakulised endokriinsed näärmed, mis sekreteerivad gastriini ja sekretiini.
 
Soolhape moodustub parietaalrakus: töötatakse vastu kontsentratsioonigradienti, kasutades ATPaasi-pumpa. Et Cl- viia vereplasmast parietaalrakku, kasutatakse ATP energiat. Tasakaaluks kantakse HCO3- vereplasmasse. H+ ioon saadakse hingamisest, viiakse prooton-ATPaasiga. Veri muutub aluseliseks.
 
Mao sisepinna kaitse happe eest:
1) Mao sisepind on kaetud limaga, mis on kergelt aluseline ja happe toime pole nii tugev. Kui on mingeid häireid, tekivad maohaavad;
2) Pepsiin, mis lagundab valke. Pepsinogeen muutub soolhappe toimel pepsiiniks.
3) Mao sisepinda katva epiteeli pidev kiire uuenemine (~500000 rakku / min). Epiteel uueneb iga kolme ööpäeva tagant.
 
Maos toimuvad perioodilised kontraktsioonid. Sammuseadjad annavad signaali iga 5s järel. Periplastilised lained viivad toidu edasi. Aeglased lained – 10 korda / min. Peristaltilised lained e. tugevad.
 
Regulatsioon nii neuraalne kui ka humoraalne. Sümpaatiline aeglustab seedimist. Kui toit (küümus?) jõuab 12-sõrmikusse, siis see vähendab maomahla peristaltikat. Peristaltikat reguleeritakse humoraalselt. Toidu jõudmisel lukuti ossa vallandatakse gastriin, see omakorda pepsiini. Peensoole hormoonid reguleerivad samuti seedimist.
 
Deodeenum e. 12-sõrmiksool (12 sõrme laiune)
Kaaretaoline. Selles on kõhunäärme pea. Peensoole osa, kuhu seostub hapu toidumass. Submukoosas on Brunneri näärmed, mis toodavad aluselist lima. Sinne avaneb kõhunäärme- ja sapijuha. Need moodustavad ühisjuha, mis avaneb soolevalendikku. Kõhunäärme lisajuha. Soole sisaldis on neutraalne või veidi aluseline. Alumisse õõnesveeni suubuvad kolm maksaveeni. 12-sõrmik teeb kaare ja läheb üle tühisooleks e. jejunumiks.
 
 
Maks
 
Koosneb neljast sagarast. Parem suur ja vasem väiksem sagar. Parema sagara alla jääb sapipõis. Ruutsagar ja sabasagar jäävad parema ja vasema sagari vahele.
 
Ehitus: pealt on kaetud kihnuga, sagarate sees on sagarikud. Neid eraldab sidekude, hulknurksed kujuga. Sidekoe sees kulgevad veresooned (maksa värativeeni ja arteri haru) ja sapijuhad.
 
Veri suundub maksa värativeeni kaudu, veri on hapnikuvaene, kuid toitainete rikas. Maksa varustatakse ka arterist tuleva hapnikurikka verega. Arteriaalne ja venoosne veri segunevad maksas.
 
Maksasagarik koosneb lamellidest, mis omakorda koosneb hepatotsüütidest e. maksarakkudest ning veresiinustest (laiad veresooned). Hepatotsüütides on palju mitokondreid ja graanuleid. Siinust booderdab seetpoolt endoteel.
 
Maksas on alati makrofaage e. Kupferi rakke. Veri liigun piki siinust tsentraalveeni suunas, suunub sinna. Liigub kolme maksaveeni kaudu alumisse maksaveeni. Sidekoes on alati sapijuha. Triaad – sapijuhad, maksaveenid, veresooned.
Sapiklapid on füüsiliselt eraldatud.
 
Maksa funktsioonid:
1) Metaboolne – maks valmistab valgu laguproduktist uureat. Toimub deamineerimise teel. Võib ka toimuda transamineermise teel. Muudab galaktoosi glükoosiks ning fruktoosiks. Toimub rasvhapete oksüdatsioon ning süntees? Detoksifikatsioon. Vitamiin-A sünteesimine. Lagundatakse erütrotsüüte, eemaldatakse heemi; sünteesitakse hepariini, fibrinogeeni ja protrombiini;
2) Säilitusorgan - glükogeeni säilitamine, rasvlahustuvate vitamiinide säilitamine, rasvade ja aminohapete säilitamine. Vere reservuaar;
3) Sapitootja – sappi eritub ööpäevas 0,5 – 1L. Koguneb toidukordade vaheajal sapipõide (500ml mahtuvus). Kontsentreerub sapipõies. Kasutatakse sapipigmente ja sapphappe soolasid. Neid sünteesitakse kolesteroolist. Sapphape ja soolad koos aitavad rasvasid lagundada (emul(t)sioon?).
 
Mitsellid – kõige väiksemad lipiidide lagunemise produktid. Liiguvad vastu peensoole pinda.
Sapipigmendid – birutiin?. Nendest on tingitud sapi värvus.
Sapipigmentidest ja sooladest imendub tagasi, teed sool-väratitee-maks-sapp-sool nim. Enterohepaatiline tsirkularisatsioon. Nii võivad ringelda ravimid jt. Molekulid.
 
Pärast söömist paisatakse sapipõie sisu peensoolde ja 12-sõrmikusse. Seal on hormoonid pankreasümiin e. koletüstokiniin. Toimib kõhunäärmele sekreedi moodustamiseks. Jõuab maksa, simuleerib sapi paiskumise peensoolde.
 
 
Pankreas e. kõhunääre
 
Koosneb pea- ja sabaosast. Kulgeb piki kõhunäärme-sapi juha, suubub 12-sõrmikusse. Produtseerin 1-1,5L sekreeti ööpäevas. Koosneb eksoriinsest ja endokriinsest osast. Nõre komponentideks on seedeensüümid: trüpsiin, elastaas, kasboksüpeptidaas, lipaas, amülaas, nukleaasid, ribonukleaasid. Pankrease ensüümid seedivad peaaegu kõike. Tööd reguleerivad sekretiin ja pankreasümiin. Pankreases on rakud, mis toodavad aluselist keskkonda. Paiknevad juharakkudes. Valendikku eraldub vesinikkarbonaati, vereringesse prootoneid. Maohape neutraliseeritakse.
 
Lisaks humoraalsele regulatsioonile on ka neuraalne regulatsioon (n. vagus?).
Sekretsioonifaasid:
1) Basaalsekretsioon;
2) Gefaalne faas – inimene mõtleb toidust, 25% pankreaserakkudest aktiivsed:
3) Gastraalne faas – toit söödud;
4) Intenstinaalne faas e. peensoole faas – toit on jõudnud peensoolde, seal vabastatakse rohkesti pankrease sekreeti.
 
Peensool
 
Peensoole ehitus: seestpoolt radiaalsete kurdudega, peensool on sukeldunud mesenteerumisse. Läbimõõt 4-5 cm. Osa mesenteerumist kogub rasva (mao ja mksa vahel), seda nimetatakse rasvikuks. Kurdude pinnal on soolehatud, nende pinnal paiknevad äärisrakud. Valendiku pool asuvad mikrohatud. Kui silinder = 1, siis mikrohatud suurendavad sisepinda kuni 600x.
 
Soolehatu ehitus: pealt katab äärishatu kiht, nende vahel limatootvad karikrakud. Hattude vahel on soolekrüptid. Hattude sisse ulatuvad verekapillaarid, närvid, tsentraalne lümfisoon, ka kohev sidekude tungib epiteeli vahele; limaskesta lihaskiht (silelihased). Krüpti sees on Panethi rakud, mis toodavad lüsosüümi, ja enteroendoteelsed rakud, mis toodavad sekretiini, VIP, GIP valke – reguleerivad seedimist ja koletsüstokiniini.
 
Peensoole lihaskest tagab soolesisu segamise ja edasilükkamise. Toidu segamine toimub kontraktsiooni teel. On aeglased kontraktsioonilained, mis lükkavad massi edasi, ja on hattudega liikumine, millega kaasneb limakihi segamine.
 
Põhilised seedeensüümid toodetakse kõhunäärmes.Harjasääris toodab:
 
1) Enterokinaas – teeb trüpsinogeenid trüpsiiniks.
2) Disahharidaasid – süsivesikud lgundatakse monosuhkruteks.
3) Aminopeptaasid – lagundavad pep tiidijuppe aminohapeteks.
 
 
Toitainete imendumine: toimub 12-sõrmikus ja tühisooles. Süsivesikud imenduvad läbi harjasääris rakkude glükoosi või muu ühendina. Lipiidid imenduvad mitsellina, need muutuvad külomikroniteks. See satub tsentraalsesse lümfijuhasse, sealt verre.Valgud imenduvad aminohapetena. Imenduva veel rasvaslahustuvad vitamiinid ( ADEK), koos külomikronitega.
 
Toitainete lagundamine:
Suus – süsivesikud, C
Magu – valgud, P
Peensool – lipiidid, CLP
 
Jämesool
Algab jämesoole-umbsoole klapist. See on lihaseline. See takistab seedimatutel osakestel peensoolde tagasi minna. Järgmine on umbsool e. caecum. Inimesel on umbsool rudimentaalne. Taimtoidulistel on see pikk, seal toimub käärimine. Umbsoolel on jätke e. ussjätke. See on lümfoidorgan.
 
Ileotsökaalklapist ülespoole jääb käärsool e. colon. See on 3- osaline: tõusev, rist ja alanev käärsool. Viimane läheb üle sigma käärsooleks, see on S – kujuline. Läheb üle pärasooleks e. rectumiks. See lõpeb päraku e. anusega. Koosneb sile-ja skeletilihastest.
 
Jämesoole peenehitus: Soolenäärmed, kus toodetakse lima. Näärmed on tubuloossed torujad, peamiselt karikrakud. Teatud määral imendub vesi, mineraalained, lühikeseahelalised rasvhapped. 20 – 40% välajheite kuivmassist on bakterid. Bakterid lagundavad seedimatuid taimseid produkte.
 
Jämesoole motoorika: pidevat lihaskesta pole, esinevad paelad. Haustrad e. kopad põhjustavad haustratsiooni, sool tõmbub kokku. 2x päevas toimub massiperistaltika, kus aine liigub edasi. Roojamisrefleksi põhjustavad hormoonid, nt. gastriin.
 
Gastro?? refleks – mao ja peensoole ärritamine, põhjusatb jämesoole kokkutõmbe.
Bakterid sooltes on anaeroobid, nt. soolekepike E. coli.
 
Gaasid on CO2, N2, metaan; O2 tõrjutakse välja. Gaasid imenduvad tavaliselt verre, kuid võivad ka teisel kujul väljuda.
 
Vedeliku bilanss seedetraktis: toiduga saame 2000 ml, süljega 1000 ml, maonõre 2000 ml, panrease sekreet 1000 ml, sapp 400ml, jejunaalsekreet 2000 ml, iileumsekreet 600 ml  100 ml vett eraldatakse roojaga, osa välub ka hingamisel ja neerudega.
 
Päraku juures on kolonnid, seina taga palju veenpõimikuid. Jämesool on kaetud ühekihilse silinderepiteeliga, edasi läheb üle ühekihiliseks lameepiteeliks. Anuse juures mitmekihiline sarvestunud epiteel, nahk.