Cécile Chaminade: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
→Välislingid:: kat lisa |
|||
8. rida:
Perekonnatuttavate hulka kuulus [[Georges Bizet]], kes pööras tähelepanu tüdruku andele. Bizet nimetas Cécile'i oma väikeseks Mozartiks ning ennustas talle säravat tulevikku, kui oli tutvunud sakraalmuusikaga, mis tüdruk oli komponeerinud 8-aastaselt (see oli tema esimene helilooming) ning talle klaveril ette mängis. See ettemäng toimus [[Le Vésinet]]'s asuvas villas, mille isa oli 1865. aastal ehitada lasknud.
Bizet soovitas anda lapse konservatooriumi [[Félix Le Couppey]] klaveriklassi, mis oli mõeldud noortele tüdrukutele. Ent isa oli selle vastu, sest ta leidis, et kodanlaste tütardest peavad saama abielunaised ja emad. Jõuti siiski kokkuleppele, et ta võtab samas mahus eratunde. Cécile õppis Le Couppey juures klaverit,
Perekonna uues kodus (rue de Rome 69), kus iga kage nädala tagant käis külas muusikamaailma eliit, teenis Cécile ära [[Ambroise Thomas]]', [[Jules Massenet]]', [[Charles Gounod]]', [[Canille Saint-Saëns]]i ja [[Emmanuel Chabrier]]' imetluse. [[Ambroise Thomas]] on
Chaminade saatis meelsasti klaveril noort viiuldajat [[Joseph Marsick]]i, kes alates 1877. aastast tegi vanas [[Salle Pleyel]]is kvartetiõhtuid. Kui isa oli kord reisil, kasutas Cécile ühel niisugusel õhtul juhust ning esines 18-aastasena esmakordselt avalikult, mängides [[Lidwig van Beethoven|Beethoven]]i ja [[Charles-Marie Widor]]i triosid. Ajakirjanduses teatati selle etenduse menust.
Aastal 1878 korraldas Le Couppey kontserdi Chaminade'i teostest. [[4. aprill]]il 1881 toimus Orkestrisüidi esiettekanne Rahvusliku Muusikaühingu korraldusel. Sama teos kanti ette ka kontserdisarjade ''Concerts des Champs-Elysées'' ja ''Concerts Populaires de Pasdeloup'' raames.
Oma [[koomiline ooper|koomilist ooperit]] ''La Sévillane'' saatis Chaminade klaveril [[kontsertettekanne]]tel [[Salle Pleyel]]is ja [[Salle Érard]]
Seevastu Chaminade'i balletti ''Callirhoë'', mille esietendus oli [[16. märts]]il 1888 [[Marseille]]'s, mängiti peaaegu 200 korda, sealhulgas ''[[Metropolitan Opera]]''<nowiki>'s</nowiki> [[New York|New Yorgis]].
Ka tema kontserdipala (''Concertstück'') ''opus'' 40 klaverile ja orkestrile (1888) hakati ette kandma.
26. rida:
Ent pärast seda piirdus Chaminade väiksemate vormidega. Ainsaks erandiks oli [[flööt|flöödi]][[kontsertiino]] ''opus'' 107 (1902) , mille ta tõenäoliselt kirjutas [[Pariisi konservatoorium]]i lõpueksamiks. Ilmselt oli ta isa surmaga [[28. juuli]]l 1887 kaotanud suurteose jaoks vajaliku võitlusvaimu.
Ta alustas pianistikarjääri, esinedes üle [[Euroopa]] kuni [[Türgi]]ni välja. Kulminatsiooniks oli
Chaminade täitis kavad eranditult oma loominguga. Et tagada enda ja oma ema ülalpidamiseks vajalikku menu, keskendus ta lühikestele klaveripaladele ning lauludele. [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikides]] palju
Chaminade'i helilooming oli Prantsusmaal populaarne ja 1892 määrati ta haridusametnikuks.
Chaminade, kes elas ikka veel üksinda ning oli deklareerinud:
Kui 1912 suri ema, kes oli teda turneedel sageli saatnud, langes Chaminade sügavasse meeleheitesse. Alles järgmisel aastal läks ta tagasi [[London]]isse, kus kuninganna [[Victoria (Suurbritannia)|Victoria]] oli teda regulaarsete Inglismaa-turneede (alates 1892. aastast) käigus oodatud külalisena sageli [[Windsori loss]]is vastu võtnud. Üliõpilased olevat seal talle korraldanud triumfaalse vastuvõtu.
Kui puhkes sõda, pani 57-aastane Chaminade muusika kõrvale, et juhatada haiglat. Ta loobus avalikest esinemistest ja komponeeris harva.
| |||