Viljastumine: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
SieBot (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
1. rida:
{{ToimetaAeg|kuu=jaanuar|aasta=2011}}
{{Vikinda}} vikindatud tekst on artiklis [[Rasedus]]
 
{{oodake}}
Rasedusele eelneb tavaliselt suguühe, mille käigus totipotentsed [[haploid]]sed isasgameedid ([[spermatosoid]]id ehk [[seemnerakud]]) sisenevad tuppe. [[Sperma]] sisaldab peale [[seemnerakk]]ude ka [[suhkruid]], [[valke]] ja muid aineid, mis aitavad seemnerakkudel elujõulistena püsida. Spermatosoidid on naise kehas võimelised elama umbes 48 tundi. Neil on pikk vibur, mida nad kasutavad ujumiseks; nad on ainsad inimese rakud, millel on selline võime. Need haploidsed (ühe [[kromosoomid]]e komplektiga) rakud on tekkinud mehe munandites [[meioos]]i teel sugurakkude pooldumisel. Ühe seemnepurske jooksul vallandub spermatosoide tavaliselt 100 kuni 300 miljonit.
''Viljastumine''' ehk '''fertilisatsioon''' ehk '''süngaamia''' on sugulise sigimise põhiprotsess, milles eriomased rakud (või rakutuumad) ühinevad sügoodiks<ref name="EE"/>.
 
Viljastumisel toimub enamasti kahe isendi (hrl samast liigist) sugurakkude ehk gameetide liitumine (kopuleerumine) ja seeläbi ka nende genoomide ühinemine.
 
Kõige tavalisim viljastumisviis on kopulatsioon (tsütogaamia).
 
Tavaliselt eristatakse gameetide viljastumisel kaht järku: plasmogaamiat ja karüogaamiat. Mõnedel loomarühmadel on iseloomulik ka üksnes plasmogaamia (pseudogaamne partenogenees) või karüogaamia.
 
Eri isendite (sugu)rakkude (või tuumade) ühinemist nimetatakse ristviljastumiseks; kui aga sama isendi (sugu)rakud (või tuumad) ühinevad kutsutakse seda iseviljastumiseks ehk automiksiseks.
 
Sõltuvalt viljastumiskohast saab rääkida välimisest ja sisemisest viljastumisest (seemendamine).
 
== Taimede viljastumine ==
Katteseemnetaimedel toimub tavaliselt kaheliviljastumine.
 
== Seente viljastumine ==
Enamikul seentel tähendab viljastumine gametangiumite (gametangiogaamia) või vegetatiivsete rakkude ühenemist (somatogaamia).
 
[[Munarakud]] on totipotentsed haploidsed emassugurakud. Munarakk ühineb ühe seemnerakuga, moodustades viljastatud sügoodi, millest emakas kujuneb arenev vililane. Munarakud tekivad meioosi teel munasarjades. Iga [[menstruatsioon]]i ajal vallandub tavaliselt üks munarakk.
 
[[Ovulatsioon]]i ajal liiguvad munajuha lõpus olevad narmad üle munasarja, et haarata vallandunud munarakk. Kui viljastumine leiab aset, siis spermatosoid kohtub munarakuga tavaliselt munajuhas. Selleks peavad seemnerakud ujuma tupe ülaosast läbi [[emakakaela]] ja [[emaka]] [[munajuhani]], mis on seemneraku mõõtmetega võrreldes suur vahemaa.
 
Pärale jõudnud seemnerakud ujuvad munaraku poole ning igaüks neist püüab munarakku viljastada. Spermatosoidil on [[ensüümid]], mille abil ta tungib läbi munaraku väliskihi, et munarakuga ühineda. Kõigepealt tuleb spermatosoidil läbi tungida munarakku ümbritsevast kõvast membraanist (läbipaistvast vöötmest ehk pellutsiidtsoonist). Selleks peab ta mõjutama üht ensüümiretseptorit munaraku pinnal. See võtab aega umbes 20 minutit. Kui munarakk on ühe seemnerakuga ühinenud, siis tema [[membraan]] muutub, nii et ta teise ssemnerakuga enam ühineda ei saa. Seemne- ja munaraku tuumade liitumine, mille tulemusel, moodustub diploidne rakk (loote esimene rakk), lõpetab raseduse esimese staadiumi.
 
Viljatuse puhul ning üksikute naiste ja lesbiliste paaride puhul kasutatakse ka alternatiivseid viljastamismeetodeid, sealhulgas [[tehisseemendust]] ja [[katseklaasis]] viljastamist.
 
[[ar:تخصيب]]