'''Karl VII Wittelsbach''' ([[6. august]] [[1697]] [[Brüssel]] – [[20. jaanuar]] [[1745]] [[München]]) oli [[Baieri]] [[kuurvürst]] ('''Karl Albrecht''') alates [[1726]] ning [[Saksa-Rooma keiser]] alates [[1742]] kuni surmani.
Ta oli üks [[Habsburgid]]e tugevamaid oponente ning kui [[keiser]] [[Karl VI]] suri, keeldus ta [[pragmaatiline sanktsioon|pragmaatilist sanktsioon]]i tunnustamast ning põhjustas koos [[Friedrich II (Preisimaa)|Friedrich Suurega]] [[Austria pärilussõda|Austria pärilussõja]]. Et Habsburgide dünastia meesliin oli lõppenud, siis puudus Saksa-Rooma troonile ka "seaduslik" pretendent ning kuurvürstid[[kuurvürst]]id keeldusid [[Maria Theresia]] meest [[Franz I (Saksa-Rooma keiser)|Franz Stephanit]] keisriks valimast. Selle asemel valisid nad keisriks Baieri valitseja, kes oli end juba kuulutanud ka [[Böömimaa|Böömi]] kuningaks, kuna oli vallutanud koos Friedrich II-ga [[Praha]]. Karlile andis täiendava põhjuse trooni küsida see, et tema naine Marie Amalie oli [[Leopold I (Saksa-Rooma keiser)|Leopold I]] lapselaps. [[24. jaanuar]]il 1742 kroonis Karli vend Klemens August, kes oli [[Köln]]i peapiiskop ja kuurvürst, Karli isiklikult Saksa-Rooma keisriks. Samas hoidsid aga [[Austria]] väed enda käes enamikku Baierit, nii et tegelikult oli Karl VII keiser ilma riigita. Tema kohta käis ka toonane anekdoot, et varem oli Karl käitunud deviisi järgi: "''Caesar aut nihil''" ("Keiser või mitte midagi!"), kuid keisriks saades oli ta nii keiser kui ka mitte midagi. Pärast tema surma läks keisritroon ikkagi Franz Stephanile ning hiljem [[Habsburgid-Lotringid|Habsburgidele-Lotringitele]].
