Lõhavere linnamägi: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
9. rida:
Lõhavere linnuse avastajaks oli [[1880]]. aasta suvel kooliõpetaja, arheoloog [[Jaan Jung]], kes teostas seal ka esimesed kaevamised. Tema oli ka esimene, kes pidas linnust Lembitule kuuluvaks, mida hilisemad uurimused ka kinnitasid. Põhjalikumalt on linnust arheoloogiliselt uuritud [[Harri Moora]] juhtimisel. Leiumaterjal kinnitab, et [[Lõhavere]] oli linnusena kasutusel 12.-13. saj. ja nimetatud ajavahemikus on see põlengutes kannatanud vähemalt kahel korral. Leiumaterjali hulgas on [[naaskel]], [[nuga]], [[tuleraud]], hõbe- ja pronksehted, aga samuti [[nool]]e- ja [[oda]]otsi, mõõgatükke ja isegi üks terve [[mõõk]].
 
[[Linnamägi]] kujutab endast neemikut, mida on kuntslikultkunstlikult veelgi kõrgendatud. Selle harjal asus nii seest kui väljast rõhtpalkidega toestatud liivavall. Vall oli pealt silutud palkteega ja sellel kõrgus ka mitu [[vahitorn]]i. Valli väljast toestav palksein oli kõrgem ning moodustas ühtlasi kaitserinnatise. Linnuse eri aegadel kasutusel olnud väravakohad asusid kirdes ja kagus. Väravakäikude küljed olid toestatud paekivist kivimüüriga. Oletatavasti kõrgus linnuse väravate kohal ka palkidest kaitsetorn.
 
[[Linnus]]e õuel asus hulk väiksemaid köetavaid hooneid ning üks massiivne [[tsitadell]]iks peetav ehitis. Üks leitud kaev asus linnuse jalamil ja teine õues.