Analüütiline filosoofia: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
91. rida:
''Lähemalt artiklis [[Kõneaktide teooria]]''
 
[[John LongshawLangshaw Austin]] visandas [[1950. aastad|1950ndatel]] [[kõneaktide teooria]], mida hiljem täpsustasid ja arendasid edasi [[John Searle]] ("''Speech acts''"; [[1969]]), [[Paul Grice]], [[Peter Strawson]], [[William Alston]] jt. Austini kõnelemisteooria rõhutab varem mitte tõsiselt võetud asjaolu, et kõnelemine on alati ka tegevus ning on alati sõltuv konkreetsest olukorrast. See teooria mõjutas [[analüütiline keelefilosoofia|analüütilist keelefilosoofia]]t ja [[keeleteadus]]t tugevalt, sest kõnetegude ([[performatiivne kõneakt|performatiivsete kõneaktide]]) olemasolu heitis uut valgust kommunikatsioonile ning keele toimimisele. Performatiivne kõneakt on näiteks: "Käesolevaga kuulutan ma teid meheks ja naiseks" või: "Ma ristin sind ...". Lausumise hetkel luuakse "tõsiasi maailmas".
 
Kõneaktide teooriat arendatakse jätkuvalt, kasutades muuhulgas [[biheiviorism]]i, [[pragmatism]]i ja [[keeleteadus]]e elemente.