Analüütiline filosoofia: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
74. rida:
[[Ludwig Wittgenstein]]i hilisfilosoofiast sai alguse analüütilise filosoofia suund, mida nimetatakse [[keeleline analüüs|keeleliseks analüüsiks]] või [[keeleline fenomenalism|keeleliseks fenomenalismiks]]. Selle suuna hiilgeaeg kestis [[1960. aastad|1960ndateni]].
Keelelise analüüsi kujundasid omaette filosoofiliseks distsipliiniks kaks [[koolkond]]a. Üks tekkis [[Cambridge]]'is, kus [[Ludwig Wittgenstein]]i ja [[John Wisdom]]i ümber kogunes õpilaste ring, kuhu kuulusid filosoofid [[G. E. M. Anscombe]], [[Rush Rhees]], [[Alice Ambrose]], [[Norman Malcolm]] ja paljud teised. Pisut hiljem tekkis ka Oxfordis filosoofilise analüüsi koolkond, mille tuntumad esindajad on [[Gilbert Ryle]], [[John Langshaw Austin]], [[Peter Frederick Strawson]], [[Richard
[[Keeleline filosoofia|Keelelises filosoofias]] on analüüsi objektiks [[tavakeel]]. Sellega viiakse lõpule "[[keeleline pööre]]" filosoofias. Küsitakse, kuidas üht või teist sõna tavakeeles kasutatakse, mida kõneleja sellega tahab väljendada või milliste [[reegel|reeglitega]] [[keelemäng]]u parajasti mängitakse. Filosoofiast saab keelemängude kirjeldamine.
80. rida:
Cambridge'is algatas selle uue filosofeerimisviisi Wittgenstein. Loobudes paljudest "Loogilis-filosoofilises traktaadis" väljendatud vaadetest, visandas ta täiesti uue keelekäsituse. Koos oma õpilastega käsitas ta nüüd [[keel (keeleteadus)|keel]]t ebaülevaatliku konglomeraadina "[[keelemäng]]udest", millest igaühel on oma kindlad reeglid. [[Filosoofiline probleem|Filosoofilised probleemid]] osutuvad "[[pseudoprobleem]]ideks" – keele poolt tekitatud segadussesattumisteks, mida on võimalik hajutada, "välja ravida", võttes appi viisi, kuidas mõisteid ja sõnu tavakeeles kasutatakse, ehk vastava keelemängu reeglid. Wittgensteini uued keelefilosoofilised vaated on leidnud väljenduse [[1953]] postuumselt avaldatud "[[Filosoofilised uurimused|Filosoofilistes uurimustes]]".
Wittgensteini uusi ideid arutati ka Oxfordis, kuigi kaugeltki mitte nii entusiastlikult kui Cambridge'is, kus Wittgenstein oli [[karisma]]atiliseks koolkonnajuhiks. Oxfordis oli keelelise analüüsi eestvedajaks [[John Cook Wilson]]i õpilane [[Gilbert Ryle]], kes arendas edasi [[George Edward Moore]]'i põhihoiakut ja meetodit. Nagu hilisel Wittgensteinilgi, tähendas filosoofia Ryle'il filosoofiliste probleemide hajutamist tavakeele analüüsi teel ning mõistelise segaduse hajutamise teel mõisteanalüüsi abil. Filosoof peab olema terapeut, kes haigestunud keele (filosoofide endi keele) terveks ravib, võttes appi võrdluse tavalise keeletarvitusega: ta näitab, et arvatavad filosoofilised probleemid tegelikult seda ei ole, vaid tekivad üksnes sellest, et keelega käiakse valesti ümber, näiteks tehakse [[kategooriaviga|kategooriavigu]], st valitakse oma ütlustele [[süntaks|süntaktiline]] vorm, mis ei vasta asjade seisule, mida tahetakse edasi anda. Selles suhtes langeb Ryle'i programm hilise Wittgensteini omaga kokku.
Kategooriavea mõistet illustreerib üks Ryle'i enda näide: {{tsitaat|Veel üks näide. Lõunamere saare pärismaalane vaatab esimest korda jalgpallimängu. Talle selgitatakse väravavahi, ründaja, kaitsja, kohtuniku jne funktsiooni. Mõne aja pärast ta ütleb: "Aga pole ju kedagi, kes annaks kuulsa meeskonnavaimu. Ma näen, kes ründab, kes kaitseb, kes söödab jne; aga kelle roll on meeskonnavaimu andmine?" Ja meil tuleks talle uuesti selgitada, et ta otsib asja vale kategooria põhjal. Meeskonnavaim ei ole järjekordne jalgpallitegevus nagu väravate löömine, palli mängupanemine jne. Aga ta ei ole ka mitte mingi kolmas asi, mille kohta saaks öelda, et kesktormaja pani kõigepealt palli mängu ja siis näitas üles meeskonnavaimu, või et kaitsja kas lööb peaga või näitab üles meeskonnavaimu. Selliseid vigu tegid inimesed, kes ei teadnud, kuidas mõisteid (...) ja 'meeskonnavaim' käsitseda. Raskused sugenevad nende võimetusest teatud sõnu õigesti kasutada|}}
| |||