Vikipeedia

Analüütiline filosoofia: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
69. rida:
Loogilise positivismi [[Suurbritannia|briti]] varianti nimetatakse mõnikord [[loogiline empirism|loogiliseks empirismiks]]. Loogilise positivismi ainsaks nimekaks esindajaks [[Suurbritannia]]s jäi [[Alfred Jules Ayer]], kuid Viini ringi mõttevara etendas väga suurt osa analüütilise filosoofia arengus [[USA]]-s ja [[Põhjamaad]]es. Ayer võttis üle loogilise positivismi poleemilise ning rangelt metafüüsikavastase hoiaku ja alustas [[1936]] oma raamatuga "[[Keel, tõde ja loogika]]" ("''Language, Truth and Logic''") pealetungi tollasele [[religioonifilosoofia]]le ja [[kristlik teoloogia|kristlikule teoloogiale]]. Põhiosa teoloogide ja filosoofide kirjutistest keeleanalüüsi ja religiooni vahekorra kohta, mis Ayeri raamatu ilmumise järel publitseeriti, olid katsed selles raamatus öeldut ümber lükata. Pärast seda ei ilmunud kümne aasta jooksul enam olulisi religioonifilosoofia alaseid teoseid. Paljud teoloogid ja religioonifilosoofid võtsid üle Ayeri teesi, mille kohaselt religiooni laused ei ole [[propositsioon]]id ning seetõttu puudub neil [[kognitiivne sisu]]. [[Religioosne jutt|Religioosse jutu]] [[mõte]] tuli ümber mõtestada.
 
===Hiline Wittgenstein ja lingvistilinekeeleline filosoofia===
''Lähemalt artiklites [[Ludwig Wittgenstein]] ja [[LingvistilineKeeleline filosoofia]]''
 
[[Ludwig Wittgenstein]]i hilisfilosoofiast sai alguse analüütilise filosoofia suund, mida nimetatakse [[lingvistilinekeeleline analüüs|lingvistilisekskeeleliseks analüüsiks]] või [[lingvistilinekeeleline fenomenalism|lingvistilisekskeeleliseks fenomenalismiks]]. Selle suuna hiilgeaeg kestis [[1960. aastad|1960ndateni]].
 
LingvistiliseKeelelise analüüsi kujundasid omaette filosoofiliseks distsipliiniks kaks [[koolkond]]a. Üks tekkis [[Cambridge]]'is, kus [[Ludwig Wittgenstein]]i ja [[John Wisdom]]i ümber kogunes õpilaste ring, kuhu kuulusid filosoofid [[G. E. M. Anscombe]], [[Rush Rhees]], [[Alice Ambrose]], [[Norman Malcolm]] ja paljud teised. Pisut hiljem tekkis ka Oxfordis filosoofilise analüüsi koolkond, mille tuntumad esindajad on [[Gilbert Ryle]], [[John LongshawLangshaw Austin]], [[Peter Frederick Strawson]], [[Richard Mervin Hare]], [[AntonyAnthony Flew]], [[Michael Dummett]] jt. See koolkond sai kuulsaks [[Oxfordi tavakeelefilosoofia]] koolkonna nime all ning arenes väga mõjukaks filosoofiavooluks, mis mõjutas ka [[keeleteadus]]t.
 
[[LingvistilineKeeleline filosoofia|LingvistilisesKeelelises filosoofias]] on analüüsi objektiks [[tavakeel]]. Sellega viiakse lõpule "[[lingvistilinekeeleline pööre]]" filosoofias. Küsitakse, kuidas üht või teist sõna tavakeeles kasutatakse, mida kõneleja sellega tahab väljendada või milliste [[reegel|reeglitega]] [[keelemäng]]u parajasti mängitakse. Filosoofiast saab keelemängude kirjeldamine.
 
Cambridge'is algatas selle uue filosofeerimisviisi Wittgenstein. Loobudes paljudest "Loogilis-filosoofilises traktaadis" väljendatud vaadetest, visandas ta täiesti uue keelekäsituse. Koos oma õpilastega käsitas ta nüüd [[keel (keeleteadus)|keel]]t ebaülevaatliku konglomeraadina "[[keelemäng]]udest", millest igaühel on oma kindlad reeglid. [[Filosoofiline probleem|Filosoofilised probleemid]] osutuvad "[[pseudoprobleem]]ideks" – keele poolt tekitatud segadussesattumisteks, mida on võimalik hajutada, "välja ravida", võttes appi viisi, kuidas mõisteid ja sõnu tavakeeles kasutatakse, ehk vastava keelemängu reeglid. Wittgensteini uued keelefilosoofilised vaated on leidnud väljenduse [[1953]] postuumselt avaldatud "[[Filosoofilised uurimused|Filosoofilistes uurimustes]]".
 
Wittgensteini uusi ideid arutati ka Oxfordis, kuigi kaugeltki mitte nii entusiastlikult kui Cambridge'is, kus Wittgenstein oli [[karisma]]atiliseks koolkonnajuhiks. Oxfordis oli lingvistilisekeelelise analüüsi eestvedajaks [[John Cook Wilson]] õpilane [[Gilbert Ryle]], kes arendas edasi [[George Edward Moore]]'i põhihoiakut ja meetodit. Nagu hilisel Wittgensteinilgi, tähendas filosoofia Ryle'il filosoofiliste probleemide hajutamist tavakeele analüüsi teel ning mõistelise segaduse hajutamise teel mõisteanalüüsi abil. Filosoof peab olema terapeut, kes haigestunud keele (filosoofide endi keele) terveks ravib, võttes appi võrdluse tavalise keeletarvitusega: ta näitab, et arvatavad filosoofilised probleemid tegelikult seda ei ole, vaid tekivad üksnes sellest, et keelega käiakse valesti ümber, näiteks tehakse [[kategooriaviga|kategooriavigu]], st valitakse oma ütlustele [[süntaks|süntaktiline]] vorm, mis ei vasta asjade seisule, mida tahetakse edasi anda. Selles suhtes langeb Ryle'i programm hilise Wittgensteini omaga kokku.
 
Kategooriavea mõistet illustreerib üks Ryle'i enda näide: {{tsitaat|Veel üks näide. Lõunamere saare pärismaalane vaatab esimest korda jalgpallimängu. Talle selgitatakse väravavahi, ründaja, kaitsja, kohtuniku jne funktsiooni. Mõne aja pärast ta ütleb: "Aga pole ju kedagi, kes annaks kuulsa meeskonnavaimu. Ma näen, kes ründab, kes kaitseb, kes söödab jne; aga kelle roll on meeskonnavaimu andmine?" Ja meil tuleks talle uuesti selgitada, et ta otsib asja vale kategooria põhjal. Meeskonnavaim ei ole järjekordne jalgpallitegevus nagu väravate löömine, palli mängupanemine jne. Aga ta ei ole ka mitte mingi kolmas asi, mille kohta saaks öelda, et kesktormaja pani kõigepealt palli mängu ja siis näitas üles meeskonnavaimu, või et kaitsja kas lööb peaga või näitab üles meeskonnavaimu. Selliseid vigu tegid inimesed, kes ei teadnud, kuidas mõisteid (...) ja 'meeskonnavaim' käsitseda. Raskused sugenevad nende võimetusest teatud sõnu õigesti kasutada|}}
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Analüütiline_filosoofia"