Kõrglahutusega televisioon: erinevus redaktsioonide vahel

== Veidi ajaloost ==

 

 

Briti kõrglahutusega TV teenus alustas katsetusi augustis [[1936]] ja regulaarse teenuse pakkumist novembris [[1936]], kasutades nii mehhaanilist ''Baird 240 line'' ja elektroonilist ''Marconi-EMI 405 line'' (377i) süsteeme. Baird süsteem katkestati [[1937]] aasta veebruaris. [[1938]] aastal tuli Prantsusmaa välja oma ''441-realise'' süsteemiga, mille variante kasutati ka mitmetes teistes riikides. [[1941]] aastal tuli USA välja oma ''NTSC'' süsteemiga. [[1949]] aastal esitles Prantsusmaa veel kõrgema resolutsiooniga standardit ''768i''. See süsteem oleks kõrgkvaliteediline isegi tänapäevaste standardite kõrval, kuid tegemist oli mustvalge pildiga. Kõik need süsteemid kasutasid vahelduvust ja 4:3 kuvasuhet, väljaarvatud ''240-realine'' süsteem, mis oli progressiivne ja ''405-realine'' süsteem, mis algul kasutas 5:4 ning hiljem 4:3 kuvasuhet. ''405-realine'' süsteem võttis omaks ''ülereaskaneeringu'', mis oli sellel ajal üsna revolutsiooniline idee, et saada üle võbeluse probleemist, mis oli 25 Hz kaadrisagedusega ''240-realisel'' süsteemil. ''240-realine'' süsteem oleks võinud oma kaadrisagedust kahekordistada, kuid see oleks tähendanud, et edastatud signaali ribalaius oleks samuti kahekordistunud - see aga oli vastuvõetamatu.