'''Vilniuse piirkond''' ([[leedu keel|leedu]] ''Vilniaus kraštas'') oli kahe maailmasõja vahel ''de facto'' Poolale[[Poola]]le kuulunud territoorium praegusel [[Leedu–]]-[[Valgevene]] piirialal, millele pretendeeris Leedu.
Piirkonna maksimaalne ulatus määrati Moskvas[[Moskva]]s [[12. juuliljuuli]]l [[1920]] sõlmitud Leedu-Vene rahulepinguga. Hiljem on selle lõunaosas kehtestatud mitmeid Poola-Leedu demarkatsioonijooni[[demarkatsioonijoon]]i ning piirkonda on okupeerinud nii Poola kui ka Vene väed (Nõukogude-Poola sõja käigus).
Oktoorbris 1920 moodustati Vilniuse[[Vilnius]]e lähikonnas Poolale orienteeritud [[Kesk-Leedu]] riik, mis 1922 Poolaga liideti.
Vilniuse piirkonna kuulumist Poolale oli Leedu sõja ähvardusel sunnitud tunnistama [[1938]]. aastal.
Pärast Poola idaosade okupeerimist [[1939. aastal]] andis [[Nõukogude Liit]] osa Vilniuse piirkonast (6909 km²² 490 000 elanikuga) Leedu VabariigileLeedule. Pärast Leedu liitmist NSV Liiduga anti [[1940. aastal]] veel 2637 km²² endise Vilniuse piirkonna alast [[Valgevene NSV]] koosseisust [[Leedu NSV]]-le. Suurem osa Vilniuse piirkonna aladest jäi Valgevene NSV-le.
