Eestimaa Kommunistlik Partei: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
jätkan toimetamist
1. rida:
{{oodake}}
{{toimeta}}
'''Eestimaa Kommunistlik Partei''' (EKP) oli Eesti territooriumil aastail [[1920]]–[[1990]] tegutsenud [[kommunistlik partei]], [[Eesti NSV]] ajal [[1940]]–1990 ka ainupartei. EKP oli [[20. sajand]]il [[Eesti]] arengut oluliselt mõjutanud [[erakond]].
9. rida ⟶ 8. rida:
Eestimaal tegutsenud sotsialistid jagunesid pärast seda tsentralistideks, kes kuulusid [[1898]]. aastal asutatud illegaalse [[Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei|Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei]] kohalikesse organisatsioonidesse, mille juhid olid [[Mihhail Kalinin]] ja [[Friedrich Leberecht]] (1883–1938), ning föderalistideks ([[Eestimaa Sotsiaaldemokraatlik Töölisliit]]), keda juhtis [[1903]]. aastal Tartus asutatud ajalehe “Uudised” (keelustati [[1906]]) peatoimetaja [[Peeter Speek]] (1873–1968).
 
[[Sotsialism|Sotsialistliku]] ja revolutsioonilise[[revolutsioon]]ilise liikumise kandvaks jõuks olid [[töölisklass]], [[Tartu ülikool]]i tudengid ja keskkooliõpilased. Agitatsiooni tehti illegaalselt trükitud ja levitatud [[lendleht]]ede ja üleskutsete abil.
 
=== Kommunistliku liikumise algus ===
 
Sotsiaaldemokraatia vasakpoolne liikumine [[marksism]] hakkas Eestis poolehoidu võitma [[19. sajand]]i lõpul, kui asutati marksistlikke ringe. 20. sajandi algul hakkas ka [[VSDTP]] Eestis oma allorganisatsioone moodustama (Tallinnas, [[Narva]]s, Tartus, [[Pärnu]]s).
 
Nõukogudeaegse versiooni kohaselt oli Eesti sotsiaaldemokraatliku liikumise, eriti selle VSDTP-le orienteeritud Tallinna komitee tekkes silmapaistev osa Mihhail Kalininil, kes [[1901]]–1904 töötas Tallinnas. Omaenda andmeil oli ta [[Dvigatel]]i tehases aastatel [[1902]]–1904 ainud venelane tehases. 1902 ühinesid Tallinna töölisringid Kalinini juhtimisel sotsiaaldemokraatlikku organisatsiooni, mille eesotsas oli [[Tööliste Keskring]], mis oligi VSDTP Tallinna organisatsiooni aluseks. 1903 tekkisid VSDTP grupid Tartus ja Narvas ning seejärel Pärnus ja mujalgi. [[1904]]. aasta lõpul moodustati [[VSDTP Tallinna komitee]], mis rajas sideme [[VSDTP KK välismaabüroo]], [[VSDTP Peterburi Komitee]] ja [[Riia]] sotsiaaldemokraatidega. Nii tekkisid Eestis sotsiaaldemokraatlikud organisatsioonid VSDTP allorganisatsioonidena. [[1905. aasta revolutsioon]]i eel kuulus nendesse 250 sotsiaaldemokraati.
64. rida ⟶ 63. rida:
{{Vaata|Balti laevastiku Jääretk}}
 
Narvas, kuhu Saksa väed ei olnud veel jõudnud, organiseeriti linna kaitsekomitee, kuhu kuulusid [[Narva linna Nõukogu Täitevkomitee]] esimees [[Ants Dauman]], linna kaitsekomitee ja sõjalise osakonna ülem K. Žarnovetski (1881-19421881–1942) [http://encyc.mir-x.ru/184053.html] ning Petrogradist saabunud komissar K. Peterson <ref>[http://militera.lib.ru/memo/russian/cherepanov_ai/index.html Черепанов А. И. Поле ратное мое. — М.: Воениздат, 1984. Под Псковом, во главе 2-го красноармейского полка]</ref><ref>[http://www.ivangorod.ru/history/different-materials/518-90---0.html 90 лет Рабоче-Крестьянской Красной Армии]</ref>.
 
[[19. mai]]lmail 1918 moodustati Nõukogude Venemaal Petrogradis [[VSDT(b)P Eesti sektsioonide keskkomitee]] (Центральный комитет эстонских секций РКП(б)), mille esimees oli Jaan Anvelt. [[15. juuni]]l 1918 võeti vastu otsus moodustada Venemaale evakueerunud kommunistlikest väeosadest [[Punaarmee]] eesti väeosad: [[Eestimaa Punaarmee]].
{{vaata|Eestlased Venemaal}}
 
74. rida ⟶ 73. rida:
{{vaata|Eesti kütiväed}}
 
== Eestimaa Kommunistlik Partei Eesti Vabariigis ==
 
Kuna sisekaitseülema määrusega oli enamlike organisatsioonide tegevus Eestis alates 1918. aasta detsembrist keelustatud, siis asutati Tallinnas [[5. november|5. novembril]] [[1920]] peetud kongressil illegaalselt Eestimaa Kommunistlik Partei. Kongressil moodustati [[EKP Keskkomitee]], mis juhtis EKP tööd kongresside vahel. Samal kongressil otsustati liitumine [[Komintern]]i ehk Kommunistliku Internatsionaaliga, tunnistades end organisatsiooniliselt Kominterni sektsiooniks. Kongressil vastu võetud programmis määrati kindlaks erakonna lähemad ülesanded:
81. rida ⟶ 80. rida:
Illegaalse Eestimaa Kommunistliku Partei juhtorgan oli [[EKP Illegaalne Büroo]].
 
=== Kommunistlik töölisterühm I Riigikogus (1920-1923) ningja selle likvideerimine ===
 
1920. aasta suvel toimunud [[Kominterni II kongress]] [[Moskva]]s leidis, et Kominterni Eesti sektsiooni tegevuse tõhustamiseks tuleb põrandaalune töö ühendada avalikuga. Kominterni kongressi otsuse kohaselt kavandati kommunistide kaasatöötamine parlamentides, nõukogudes ja omavalitsustes, kuid vastavalt Kominterni sisejuhenditele ei muudetud mingil määral partei senist suhtumist neisse organitesse kui ajutistesse. Kongressi otsustes dikteeriti: "proletariaadi ülesanne on kodanluse riigimasin õhku lasta, ta ära hävitada ja temaga ühes ka parlamentlised asutused".
108. rida ⟶ 107. rida:
* 1920. aasta juunis mõistis sõjaväe välikohus surma V. Bogdanovi ja [[Georg Kreuks]]i, kuid hiljem asendati surmanuhtlus 10 aasta pikkuse [[sunnitöö]]ga.
* [[50 protsess]]
* [[3. mai]]lmail 1922 tabati Viktor Kingissepp, anti kohe [[välikohus|välikohtu]] alla riigipöörajariigipööramise süüdistusega, mõisteti samal päeval surma ja lasti pärast sõjaministri kinnitust maha.
* [[115 protsess]]
* 1922. aasta veebruaris - [[12 protsess]] 1922. aasta veebruaris, millel mõisteti süüdi [[Johannes Lauristin]], Jaan Tomp, E. Rõngelepp, [[Alma Vaarman]] ja ...
*[[1923]] tapeti [[Jaan Kreuks]]
* [[10. november|10.]]–[[27. november|27. novembril]] 1924 [[149 protsess]]
*Jaan Tomp hukati [[14. november|14. novembril]] 1924 149 protsessi ajal, kus teda süüdistati Venemaa kasuks spioneerimises. Tomp ei täitnud kohtu korraldusi ja kutsus üles riigikukutamisele. TompiTombi süüdistus eraldati protsessist janing ta anti [[Sõjaväljakohus|Sõjaväljakohtu]] alla, kes ta samal päeval surma mõistis ja otsuse täide viis.
 
=== 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse ===
 
[[29. november|29. novembril]] 1924 moodustati EKP Keskkomitee ja kommunistide noorsoo-organisatsiooni [[EKNÜ Keskkomitee]] ühiskoosolekul järjekordne Sõja-Revolutsioonikomitee, mille esimees oli V. Klein <ref>A. Liebman. "Kangelaslik lehekülg eesti töölisklassi ajaloos (40 aastat 1. detsembri relvastatud ülestõusust". "[[Eesti Kommunist]]" 1964, № 11</ref> [[Venemaa]]lt saadud materiaalsel ja moraalsel toel korraldas EKP [[1. detsember|1. detsembril]] 1924 relvastatud [[1. detsembri ülestõus|riigipöördekatse]], mis samal päeval maha suruti. Seejärel vahistati ja mõisteti pikaks ajaks vangi hulk selles osalejaid. Osa kommuniste põgenes [[Nõukogude Liit]]u, kus neist 1938. aasta paiku paljud hukati kui [[kodanlikud natsionalistid]].
 
* [[1925]]. aastal toimus [[78 protsess]], milles EKP Tartu kohalik juht [[Hans Heidemann]] mõisteti surma, teised 2 kohtualust eluaegsele sunnitööle.
* [[20. aprill]]il [[1926]] vahistati 13 [[Eesti Töölispartei]] liiget. [[23. aprill]]il lasti [[August Riismann]] sõjaväe välikohtu otsusega maha.
* [[3. august]]il [[1927]] tapeti EKP Keskkomitee liige [[Aleksander Leiner]].
* 1927. aasta lõpul mõisteti [[Rahvusvaheline Töölisabi Organisatsioon|Rahvusvahelise Töölisabi Organisatsiooni]] 7 liikmele ([[Dagmar Võrk]], [[Salma Ohak]]) karistuseks sunnitöö 5-10 aastani.
143. rida ⟶ 142. rida:
== EKP ajalugu 1940–1991 ==
 
[[NLKP|Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei|Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei]] territoriaalse allüksusena oli EKP eesmärgikseesmärk üles ehitada [[kommunism|kommunistlik]] ühiskond. EKP kõrgeimakskõrgeim võimuksorgan oli EKP Kongress, millel "valiti" kongressi saadikute seast [[EKP Keskkomitee]] ja [[EKP revisjonikomitee]]. Jooksvate ülesannete täitmiseks valis Keskkomitee kollegiaalse juhtorgani [[EKP Keskkomitee büroo]]. Personaalselt realiseerisid partei juhtivat rolliParteid juhtisid [[EKP KK I sekretär|EKP Keskkomitee esimesed sekretärid]]: [[Karl Säre]], [[Nikolai Karotamm]], [[Ivan Käbin]], [[Karl Vaino]] ja [[Vaino Väljas]].

[[1944. aastast kuni ]]–[[1947. aastani]] tegutses Moskvas [[ÜK(b)P KK Eesti büroo]],. üleliidulisteÜleliidulise büroodebüroo tegevuse eesmärgikseesmärk oli nõustada ja kontrollida kohalikekohaliku kompartei osakondadeparteiosakonna (Eestisee puhultähendab EK(b)P) juhtkondadejuhtkonna tegevust ningja [[NLKP]]lojaalsust keskvõimule lojaalsuse üle. Sageli toimisarutati põhimõte, et olulisemadolulised küsimused arutati enne läbi [[ÜK(b)P KK Eesti büroo]]l büroos<ref>[http://euro.postimees.ee/281207/esileht/ak/300272.php]</ref> ningja alles seejärel tulid need arutlusele [[EK(b)P KK büroo]]ls.
 
EKP tegutses Tallinnas asuva keskorgani EKP Keskkomitee janing piirkondlike allasutuste linna- ja rajoonikomiteedena.
{{vaata|EKP Keskkomitee}}
{{vaata|EKP KK büroo}} (''Бюро Центрального комитета Коммунистической Партии Эстонии'')
{{vaata|EKP KK I sekretär}}
{{vaata|Eestimaa Kommunistliku Partei piirkondlikud asutused}}
 
=== Eestimaa Kommunistlik (bolševike) Partei 1940–1941 ===
 
Pärast 1924. aasta [[1. detsembri riigipöördekatse]] mahasurumist, keelustati Eestis kommunistide tegevus. 1938. aastal kogunisiiski amnesteeritivarem varasematelvangistatud aastatelpoliitvangid vangistatud kommunistidamnesteeriti, välja arvatud 1924. aasta [[1. detsembri riigipöördekatse]]striigipöördekatsest osavõtnud. Põrandaaluste kommunistide arv küündis Eestis enne 1940. aasta juunit 120–130 inimeseni. Pärast 1940. aasta juunipöörde läbiviimistjuunipööret tühistas [[Johannes Varese valitsus|Johannes Varese]]e sisekaitseülem [[Harald Haberman]] Eestimaa Kommunistliku Partei keelustamise [[4. juuli]]l 1940. aastal<ref>[[Külli Niidassoo]], [[Valdur Ohmann]], [http://www.ra.ee/public/TUNA/Artiklid/2000/3/2000-3-EKP-1930-1940_lk68-75.pdf Eestimaa Kommunistlik Partei - 1930. aastadaastatest kuni juuli 1940. aasta juulini]</ref>.
 
EesmärgigaEt suurendada kiiresti EKP liimeskonda, võttis [[ÜK(b)P Poliitbüroo]] [[10. märts]]il [[1941]] vastu otsuse [[ÜK(b)P]]-e allorganiastsiooni ajutise vastuvõtmise korra. Nii anti võimalus soovitajatena esineda Nõukogude Liidust saabunud kommunistidel. ja samaSama korra alusel võis parteisse vastu võtta ka isikuid, kes olid Eestisse saabunud Nõukogude Liidust.
 
[[8. oktoober|8. oktoobril]] 1940 nimetati EKP ümber Eestimaa Kommunistlikuks (bolševike) Parteiks (EK(b)P) ja [[Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee|ÜK(b)P Keskkomitee]] otsusega sai Eestimaa Kommunistlik (bolševike) Partei - [[ÜKEK(b)P| Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei]] allorganisatsiooniks.
 
Sellel kiireliikmeskonna likmeskonnakiire suurendamise ajal liitus parteiga ka ''"ebasoovitavaid inimesi'' ning". jubaJuba 1940. aasta novembris-detsembris toimus parteipiletite vahetamise käigus ridade puhastus. Parteist ''heideti välja'' 500–600 inimest.
*1. jaanuari 1941 seisuga oli EK(b)PsP-s 1169 liiget, ja 867 kandidaatiliikmekandidaati, kokku 2036 kommunisti, neist 75% eestlasi, ja 23% venelasi, 2% teisi rahvusi.
*1. juuniks 1941 oli Eestis arvel 3732 parteilast, neist 2576 EK(b)P poolt vastuvõetut (sh NSV Liidust tulnud ja siin parteisse astunud) ning 1156 Nõukogude Liidust saabunud kommunisti<ref>[http://www.okupatsioon.ee/1940/ylevaated-RAHVA.html EKP liikmeskond 1940 – 19901940–1990]</ref>.
 
EKP juhtimisel viidi läbinatsionaliseeriti 680 ettevõtte natsionaliseerimineettevõtet: kõikneed, kus töötas üle 20 töölisetöötaja, ja need, kus oli vähem kui 20 töölisttöötajaid, kuid töötminetöötamine oli tugevalt mehhaniseeritud. Igasse ettevõttesse määrati [[komissar]] ningja töölistele ühistel põhimõtetel palgad.
 
=== Eestimaa Kommunistlik (bolševike) Partei 1941 - 19441941–1944 nõukogude tagalas ===
 
Teise maailmasõja aegu kuulus EKP-sse ligikaudu üheksasada liiget, kellest 90% asus Venemaa tagalas.
 
=== Eestimaa Kommunistlik ([[bolševikud|bolševike]]) Partei 1944 - 19521944–1952 ===
 
[[1953]] muutis (EK(b)P) nime tagasi Eestimaa Kommunistlikuks Parteiks.
Kuni 1953. aastani (EK(b)P), EKP vastutas kõigi ettevõtete [[natsionaliseerimine|natsionaliseerimise]], tuhandete inimeste [[küüditamine|küüditamise]] ja muusuguse [[repressioon|represseerimise]], talude [[kollektiviseerimine|kollektiviseerimise]] ja Eesti [[venestamine|venestamise]] eest. Kuigi käsud nendeks operatsioonideks tulid [[Moskva]]st, jäi EKP hooleks plaanide väljatöötamine ja elluviimine.
 
Kuni 1953. aastani (EK(b)P), EKP vastutas kõigi ettevõtete [[natsionaliseerimine|natsionaliseerimise]], tuhandete inimeste [[küüditamine|küüditamise]] ja muusuguse [[repressioon|represseerimise]], talude [[kollektiviseerimine|kollektiviseerimise]] ja Eesti [[venestamine|venestamise]] eest. Kuigi käsud nendeks operatsioonideks tulid [[Moskva]]stMoskvast, jäi EKP hooleks plaanide väljatöötamine ja elluviiminetäitmine.
=== Eestimaa Kommunistlik Partei 1952 - 1990 ===
 
=== Eestimaa Kommunistlik Partei 1952 - 19901952–1990 ===
Partei lagunemise eel oli EKP liikmeid saja tuhande ringis, mis oli umbes viieteistkümnendik Eesti elanikest. Eestlaste osakaal EKP liikmeskonnas oli Nõukogude Liidu ajal 40% ja 55% vahel. Poole sajandiga käis EKP liikmeskonnast läbi umbkaudu veerand miljonit eestlast.Pärast [[NLKP Keskkomitee büroo]] 14. detsembri 1987. aasta salajasest otsust natsionalismi ilmingutest Eestis, Lätis ja Leedus, järgnes [[5. jaanuar]]il 1988. aastal vastav otsus [[EKP Keskkomitee büroo]]lt, mille kohaselt tuli "''paljastada ja kritiseerida Eesti kodanluse ja tema liitlaste kiskjalikku olemust, valge terrori initsiaatoreid ja läbiviijaid, kodanliku Eesti iseseisvuse loosungi olemust: "Kellele iseseisvus, kellele ike", Eesti kodanluse 20-aasta juhtimise tegelikke tulemusi, kodanliku Eesti reaktsioonilisi tegelasi, müüti kodanliku Eesti õitsengust, Eesti kodanluse koostööd fashistidega ja "metsavendade" tegevust ning Nõukogude Eesti ajaloo võltsijaid''".
 
Partei lagunemise eel oli EKP liikmeid saja tuhande ringis, mis oli umbes viieteistkümnendik Eesti elanikest. Eestlaste osakaal EKP liikmeskonnas oli sel ajal 40% ja 55% vahel. Poole sajandiga käis EKP liikmeskonnast läbi veerand miljonit eestlast.
Selle plaani elluviimist arutasid ning koostasid realiseerimisplaani EKP KK büroo liikmed: [[Karl Vaino]] ([[EKP KK I sekretär]]), [[Arnold Rüütel]] ([[Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium]]i esimees), [[Bruno Saul]], [[Gennadi Aljošin]], Ganjušov, [[Rein Ristlaan]] (EKP KK ideoloogiasekretär), [[Artur Bernhard Upsi]], [[Karl Kortelainen]] ([[Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee]] esimees), Liiv, [[Ain Soidla]] ja [[Indrek Toome]] ([[Eesti NSV Ministrite Nõukogu]] esimehe I asetäitja).
 
Partei lagunemise eel oli EKP liikmeid saja tuhande ringis, mis oli umbes viieteistkümnendik Eesti elanikest. Eestlaste osakaal EKP liikmeskonnas oli Nõukogude Liidu ajal 40% ja 55% vahel. Poole sajandiga käis EKP liikmeskonnast läbi umbkaudu veerand miljonit eestlast.Pärast [[NLKP Keskkomitee büroo]] [[14. detsember|14. detsembri]] [[1987.]] aasta salajasestsalajast otsust natsionalismi[[natsionalism]]i ilmingute ilmingutestkohta Eestis, Lätis ja Leedus, järgnes [[5. jaanuar]]il [[1988. aastal]] vastav otsus [[EKP Keskkomitee büroo]]ltbüroolt, mille kohaselt tuli "''paljastada ja kritiseerida Eesti kodanluse ja tema liitlaste kiskjalikku olemust, valge terrori initsiaatoreid ja läbiviijaid, kodanliku Eesti iseseisvuse loosungi olemust: "Kellele iseseisvus, kellele ike"," Eesti kodanluse 20- aasta juhtimise tegelikke tulemusi, kodanliku Eesti reaktsioonilisi tegelasi, müüti kodanliku Eesti õitsengust, Eesti kodanluse koostööd fashistidegafašistidega, ja "metsavendade" tegevust ningja Nõukogude Eesti ajaloo võltsijaid''".
17. detsembril 1987 oli EKP KK büroo istung, millel kinnitati eespool toodud NLKP KK määruse täitmise esmaste ürituste plaan, ning otsutati ka kokku kutsuda 22. detsembril 1987. aastal ENSV [[parteiaktiiv]]i nõupidamine ideoloogiaküsimuses.
 
Selle plaani elluviimisttäitmist arutasid ning koostasid realiseerimisplaani EKP KK büroo liikmed: [[Karl Vaino]] ([[EKP KK I sekretär]]), [[Arnold Rüütel]] ([[Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium]]i esimees), [[Bruno Saul]], [[Gennadi Aljošin]], Ganjušov, [[Rein Ristlaan]] (EKP KK ideoloogiasekretär), [[Artur Bernhard Upsi]], [[Karl Kortelainen]] ([[Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee]] esimees), Liiv, [[Ain Soidla]] ja [[Indrek Toome]] ([[Eesti NSV Ministrite Nõukogu]] esimehe I asetäitja).
=== Eestimaa Kommunistlik Partei tegevus taasiseseisvumise protsessis===
 
16.juunil 1988 vahetus EKP juht - Keskkomitee esimeseks sekrtäriks valiti Vaino Väljas. EKP KK XI pleenumil 9.-10.septembril 1988 asus EKP eestimeelne juhtkond toetama rahva püüdlusi taastada Eesti suveräänsus. Sama aasta 16.novembril juhatas Vaino Väljas ENSV suveräänsusdeklartasiooni ja konstitutsiooniparandused vastuvõtnud ENSV Ülemnõukogu erakorralist istungjärku.
[[17. detsember|17. detsembril]] 1987 oli EKP KK büroo istung, millel kinnitati eespool toodud NLKP KK määruse täitmise esmaste ürituste plaan, ningja otsutati ka kokku kutsuda[[22. detsember|22. detsembril]] 1987. aastalkokku kutsuda ENSV [[parteiaktiiv]]i nõupidamine ideoloogiaküsimuses.
EKP XX kongressil 23.-25.märtsil 1990. aastal jagunes EKP kaheks. Vastuvõetud EKP programmis nähti Eestit iseseisva demokraatliku riigina. Samuti andis kongress ajaloolis-politilise hinnangu partei varasemale tegevusele. Võeti vastu avaldus iseseisva EKP loomisest. Osa delegaate (vähemus)aga ei toetanud kongressi dokumente, kuna nad nägid Eestit jätkuvalt NSV Liidu osana. See osa delegaate moodustas eraldi partei - EKP(NLKP platvormil). Seda parteid tunti [[Ööpartei]] nime all ja agustis 1991 selle tegevus keelustati. EKP XXI kongressil [[26.jaanuar]] [[1991]] võeti vastu EKP põhikiri ja sellega oli iseseisev EKP konstitueerunud. [[06.juuni]] [[1991]] registreeriti iseseisev Eestimaa Kommunistlik Partei (EKP) EV Ülemnõukogu presiidiumis. [[28. november|28. novembril]] [[1992]] muudeti nimi [[Eesti Vasakpartei|Eesti Demokraatlikuks Tööparteiks]] (EDTP).
 
=== Eestimaa KommunistlikKommunistliku Partei tegevus taasiseseisvumisetaasiseseisvumises protsessis===
 
[[16.juunil juuni]]l 1988 vahetus EKP juht. -EKP Keskkomitee esimeseks sekrtärikssekretäriks valiti Vaino Väljas. EKP KK XI pleenumil [[9.- september|9.]]–[[10. september|10. septembril]] 1988 asus EKP eestimeelne juhtkond toetama rahva püüdlusi taastada Eesti suveräänsus. Sama aasta [[16. november|16. novembril]] juhatas Vaino Väljas ENSV[[Eesti suveräänsusdeklartasiooniNSV suveräänsusdeklaratasioon]]i ja konstitutsiooniparandused vastuvõtnudvastu võtnud [[Eesti ENSVNSV Ülemnõukogu]] erakorralist istungjärku.
 
EKP XX kongressil 23.-25.märtsil 1990. aastal jagunes EKP kaheks. Vastuvõetud EKP programmis nähti Eestit iseseisva demokraatliku riigina. Samuti andis kongress ajaloolis-politilise hinnangu partei varasemale tegevusele. Võeti vastu avaldus iseseisva EKP loomisest. Osa delegaate (vähemus)aga ei toetanud kongressi dokumente, kuna nad nägid Eestit jätkuvalt NSV Liidu osana. See osa delegaate moodustas eraldi partei - EKP(NLKP platvormil). Seda parteid tunti [[Ööpartei]] nime all ja agustis 1991 selle tegevus keelustati. EKP XXI kongressil [[26.jaanuar]] [[1991]] võeti vastu EKP põhikiri ja sellega oli iseseisev EKP konstitueerunud. [[06.juuni]] [[1991]] registreeriti iseseisev Eestimaa Kommunistlik Partei (EKP) EV Ülemnõukogu presiidiumis. [[28. november|28. novembril]] [[1992]] muudeti nimi [[Eesti Vasakpartei|Eesti Demokraatlikuks Tööparteiks]] (EDTP).
 
==Eesti kommunistide juhid==
 
*NSV Liidus eksiilis viibiva [[Kommunistliku Internatsionaali Eesti sektsioon]]i juht [[Johannes Käspert]]
*- 1931. aasta jaanurini, illegaalse Eestimaa Kommunistliku partei juht [[Artur Meering]], 1931. aasta jaanuaris otsustas [[Kominterni Täitevkomitee]] Moskvas illegaalne EKP laiali saata;