Rüütlimõis: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
'''Rüütlimõis''' oli algselt [[Rüütel|
Rüütlimõisaks loeti
▲'''Rüütlimõis''' algselt [[Rüütel|rüütli]] ([[Aadel|aadli]]) seisuses olevale isikule kuulunud [[läänimõis]]. Alates [[1783]]. aastast [[eramõis]], mida tohtis [[mõis]]ana omada ainult kohaliku [[rüütelkond]]a immatrikuleeritud aadliseisuses isik. Rüütlimõisate omanikud olid kuni [[1917]]. aastani [[Baltimaad]]es seisuliku omavalitsuskorralduse aluseks.
Rüütlimõisal võisid olla majanduslikult iseseisvad ja rüütlimõisa nõuetele vastavd allüksused, nõndanimetatud [[kõrvalmõis]]ad (''Beigut'') ja [[karjamõis]]ad (''Hoflage'')
▲Rüütlimõisaks loeti mõisa, mille suurus [[Eestimaa]]l oli 450 [[tiin]]u sellest 150 tiinu mõisa [[põllumaa]]d ning lisaks [[Heinamaa|heina–]] ja [[karjamaa]]. [[Liivimaa]]l 300 tiinu ja 100 tiinu põllumaad. [[Saaremaa]]l 162 tiinu, millest 54 tiinu pidi olema põllumaad.
▲Rüütlimõisal võisid olla majanduslikult iseseisvad ja rüütlimõisa nõuetele vastavd allüksused, nõndanimetatud [[kõrvalmõis]]ad (''Beigut'') ja [[karjamõis]]ad (''Hoflage''), kui kaugemal eraldiasuv majapidamine. Kõrvalmõis andis mõisaomanikule täiendava tulu ja lisahääle maapäeval.
Hoidmaks mõisa suguvõsa käes, moodustasid suuremate mõisade omanikud [[18.
▲Mitte aadlik sai õiguse rüütlimõisa osta alates [[1866]]. aastast [[Kuramaa]]l ja Liivimaal, Eestimaal aastast [[1869]].
Eestis aladel moodustati umbes 109 suguvõsamõisa.
▲Hoidmaks mõisa suguvõsa käes, moodustasid suuremate mõisade omanikud 18. sajandi keskpaiku nõndanimetatud suguvõsamõisad ehk fideikomisse (''Adliges Güterfamilienfideicomiβ''), mida ei tohtinud müüa ega koormata muul viisil ja mida pärandati suguvõsa meesliini pidi [[majoraad]]i põhimõttel.
Rüütlimõisa omanikul oli oma mõisa territooriumil kohtu– ja politseivõim, patronaat ja maksuvabadus,
▲Eestis aladel moodustati umbes 109 suguvõsamõisa. Nendes mõisates oli keeruline talusid päriseks osta.
Mõisaomaniku politseivõim kitsenes
▲Rüütlimõisa omanikul oli oma mõisa territooriumil kohtu– ja politseivõim, patronaat ja maksuvabadus, nagu ka ainuõigus pidada[[veski]]t ja [[kõrts]]i, viina põletada ning õllet pruulida samuti jahiti pidada. Samas oli [[Mõisnik|mõisaomanik]] kohustatud osa võtma [[maapäev]]ast ja täitma valitud või määratud omavalitsusameteid.
Rüütlimõisad olid kuni [[1881]]. aastani vabastatud [[maamaks]]ust, muudest otsestest maksudest ja [[majutuskohustus]]est
▲Mõisaomaniku politseivõim kitsenes peale [[Vallakohus|vallakohtute]] moodustamist vastavalt [[1802]]–[[1804]]. aasta [[Eestimaa talurahvaseadused|talurahvaseadusele]]. [[1865]]. aastal kadus mõisnikel kodukari õigus. 1866. aasta [[kogukonnaseadus]] mõisnike piiras politseivõimu veelgi ja [[1888]]. aasta [[politseireformi seadus]] kaotas selle täielikult.
Rüütlimõisad kaotati Venemaal [[Maadekreet|maadekreediga]] [[9. november|9. novembril]] [[1917]]
▲Rüütlimõisad olid kuni [[1881]]. aastani vabastatud [[maamaks]]ust, muudest otsestest maksudest ja [[majutuskohustus]]est. Rüütlimõisad maksid 1881. aastani ainult kiriku ja kohalike makse.
▲Rüütlimõisad kaotati Venemaal [[Maadekreet|maadekreediga]] 9. novembril [[1917]]. aastal. [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] ajal [[1918]]. aastal Baltimaades Saksa okupatsiooni ajal mõisnike õigused ennistati. [[10. oktoober|10. oktoobri]] [[1919]]. aasta maaseadusega Eestis ja [[1920]]. aasta maaseadusega Lätis mõisad riigistati.
Saksamaal eksiseerisid rüütlimõisad [[1945]]. aastani.
[[Kategooria:Eesti ajalugu]]
|