Erinevus lehekülje "Rüütlimõis" redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
P
P
Rüütlimõisaks loeti mõisa, mille suurus [[Eestimaa]]l oli 450 [[tiin]]u sellest 150 tiinu [[mõis]]a [[põllumaa]]d ning lisaks heina ja [[karjamaa]]. [[Liivimaa]]l 300 tiinu ja 100 tiinu põllumaad. [[Saaremaa]]l 162 tiinu, millest 54 tiinu pidi olema põllumaad.
 
Rüütlimõisal võisvõisid olla majanduslikult iseseisvad ja rüütlimõisa nõuetele vastavd allüksused, nõndanimetatud [[kõrvalmõis]]ad (''Beigut'') ja [[karjamõis]]ad (''Hoflage''), kui kaugemal eraldiasuv majapidamine. Kõrvalmõis andis mõisaomanikule täiendava tulu ja lisahääle maapäeval.
 
Mitte aadlik sai õiguse rüütlimõisa osta alates [[1866]]. aastast [[Kuramaa]]l ja Liivimaal, Eestimaal aastast [[1869]].
 
Hoidmaks mõisa suguvõsa käes, moodustasid suuremate mõisade omanikud 18. sajandi keskpaiku nõndanimetatud suguvõsamõisasuguvõsamõisad ehk fideikomisse (''Adliges Güterfamilienfideicomiβ''), mida ei tohtinud müüa ega koormata muul viisil ja mida pärandati suguvõsa meesliini pidi [[majoraad]]i põhimõttel.
 
Eestis aladel moodustati umbes 109 suguvõsamõisa. Nendes mõisates oli keeruline talusid päriseks osta.
 
Rüütlimõisa omanikul oli oma mõisa territooriumil kohtu– ja politseivõim, patronaat ja maksuvabadus, nagu ka ainuõigus pidada[[veski]]t ja [[kõrts]]i, viina põletada ning õllet pruulida samuti jahiti pidada. Samas oli [[Mõisnik|mõisaomanik]] kohustatud osa võtma [[maapäev]]ast ja täitma valitud või määratud omavalitsusameteid.
 
Rüütlimõisad kaotati Venemaal [[Maadekreet|maadekreediga]] 9. novembril [[1917]]. aastal. [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] ajal [[1918]]. aastal Baltimaades Saksa okupatsiooni ajal mõisnike õigused ennistati. [[10. oktoober|10. oktoobri]] [[1919]]. aasta maaseadusega Eestis ja [[1920]]. aasta maaseadusega Lätis mõisad riigistati.
Saksamaal olideksiseerisid rüütlimõisad [[1945]]. aastani.
 
 
12 510

muudatust